Tere Taani!

Kas tõesti lõpuks ometi ongi käes see päev, kus peale kõiki neid asjaajamisi ma lähengi Taani! Juop, just nii see oligi, öösel sai veel viimane pakkimine ette võetud, sest tänu Jaagule hakkasin mõtlema, et nende kohutavate lisakilode eest maksta küll ei tahaks, kuigi lõpuks pidin ikkagi maksma. Kell sai natukene 11 läbi, kui vaikselt hakkas sõpru lennujaama uksest ja aknast sisse pressima. Jutud räägitud, pildid tehtud, oligi aeg kott selga visata ja oma kraanid AVADA. Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga no need pisarad lihtsalt pressisid ennast minu silmadest välja. Ema mul oli hämmastavalt tubli, mitte ühtegi pisarat, keegi ei teagi kuidas ta sellega hakkama sai. Aga noh terrorist nagu ma olen, ei saanud ka väravatest niisama läbi. Neiu mundris pidi kindlasti käed mulle külge panema ja ka onu ei suutnud ennast minu kotist eemale hoida. Ainult, et ma ju pakkisin seda kotti nii kaua, miks sa kõik segamini pead ajama?!?, nii, kott kokku ja aplausi saatel minekusse. Tegin veel väikse ringkäigu fb-s ja ajasin ka Karlaga sutsu juttu. "Lugupeetud reisijad, alustame OV134 pardale minemist". Lennukis sattusin ühe väga meeldiva taani härra kõrvale, kes arvas, et ta peab kindlasti teadma, kust tulen, kuhu lähen ja kes ma siuke olen. Noh ta sai päris kiiresti teada, kes ma siuke olen, peale seda, kui avasin enda MÄRKMIKU ja sealt kõik need ilusad pildid valla päästeti. Teate sõbrad need sõnad mis sinna sisse teie poolt pandud sai tekitasid mõtet lennuk peatada ja teie poole joosta - ma naersin kõva häälega ja muhelesin, muigasin ja korra pühkisin ka pisara.Avasin ka enda kingitus Mari-Anne ja Eero poolt, ilma milleta ma ei saakski üldse hakkama ja imetlesin ka ilusat Annet GerdaMarko kingitud plaadi kaanel.  Lend oli suhteliselt auguline ja konarlik ja piloodi hoiatus et Taanis raputab pidas ka vägagi paika, raputas ikka maksimaalselt. Lennuki maandudes võtsin kampa ühe eesti tüdruku MARETIGA:D, kellega otsustasime, et hoiame kokku nii kaua kui saame. Otsisime üles oma pagasi, seiklesime lennujaamas, et leida rongipiletikassa ja lõpuks saime isegi samal perroonil seista. Tema rong väljus ainult 8 min enne mind. Nii et täpselt 14.30 jäin ma päriselt üksi, mina ja mu kaks kotti. Lõpuks tuli ka minu rong, istusin peale, koperdasin oma kotiga ühe tooli juurde ja mõtlesin, et ohh lõpuks on rahu. A no tutkit, tuli välja et neil siin rongides süsteemid, et kõik kohad broneeritud ja siis kuskil üleval jooksevad veel kirjad, et millal selle koha broneerinud  vunts peale tuleb täpselt ja sa kui püssikuul ennast püsti pead ajama. Aeti ka mind püsti, koos kõigi mu kottidega ja no 29kilot juba niisama ülesse lae alla ei tõsta! Õnneks aitas mind üks väga tore TaaniHelga, kellel oli jõudu rohkem ,kui Kalevipojal ja Lindal kokku. 15.18 saabus minu rong Roskildesse, väike seiklus ja leidsin üles ka koha kuidas bussijaama saada, mis on kohe rongijaama ees, aga et sinna saada peab üles ronima 1000000 astmega trepist, noh tirisin ka sealt ennast üles ja alustasin bussi otsimist. Lõpuks leidsin ka bussipeatuse üles ja jäin bussist maha, mis seals ikka , 30min ja läheb järgmine. Jutt, et Taanis on ülimegasupersõbralikud inimesed, peab igati paika, sest isegi bussijuht, kes ei osanud inglise keelt(esimene inimene muideks siin) oli minuga viipekeeli supersõbralik ja naeratas kogu aeg peeglisse. Tundsin ennast juba päris hästi, et nüüd saavad mind sihtkohta viia ainult minu enda jalad ja ma ei sõltu enam millestki muust - äkki ei hõiskaks enne õhtut?!?..igatahes, lõin siis keset tänavat oma läpaka lahti, otsisin kaardi välja ja hakkasin vaikselt liikuma. Kõnnin ja kõnnin ja mitte muffigi aru ei saa, tuul aina tugevneb ja kui ma mõtlesin, et nüüd enam nõmedamaks minna ei saa, hakkas maksimaalselt vihma sadama. Jopet ka välja võtta ei saa, sest kohver on nagu pomm, otsa lahti teed, siis on kõik riided mööda tänavat laiali. Panin siis läpaka kotti tagasi ja kõndisin edasi. Ja siis kõndisin tagasi ja LÕPUKS leidsin maja ka üles. Majaperemees Frede võttis mind kenasti vastu, näitas kõik asjad ette ja siis jõudis kätte aeg, kus ma istusin oma tühjas toas, täielikus vaikuses ja tundsin kuidas üks väga soolane pisar mööda minu põske alla voolab ja mu ainuke mõte 20aastase tütarlapsena on, et ma tahan oma emmet. Kiiresti kohver lahti, et üles otsida Kaisa reispass - TuttiFruttiChoco, sest ainuke asi mis nüüd aitab on magus. Ja aitas, natuke halasin ja siis jõudsin järeldusele, et pole veel täna söönud ja nüüd peab kiiresti poodi minema, sest ega siin Taanis ei viitsita tööd teha ja poed pannakse kell 8 kinni. Poodi minnes uurisin ka natukene ümbrust ja poes tutvusin ka ühe noore poisiga, kes hakkas minuga taani keeles rääkima, mille peale oskasin vastata ainult - LEGO? Nüüdseks on juba päris tore olla, söök on söödud ja ja taani televisioon möllab nii, et vähe pole. Täna peaks veel kohvrid lahti pakkima ja sellest toast lõpuks enda toa tegema. Aitäh veel kõigile, kes olid esmaspäeval ja kes olid täna ja üldseüldse teate ju ise. Armastan teid kõiki!!!!

Teie ingrid