No nüüd on küll väga pikk aeg vahele jäänud, aga mul on vabandus kohe omast KÄEST võtta.
Viimase postituse lõpetasin sellega, et kohe on tulemas Halloween. Meie kõigi jaoks oli esimene kord seda püha reaalselt ka tähistada. Peale kooli koju jõudes hakkasime kohe kostüüme meisterdama. Svenile(„Vikatimees“) sai valmis tehtud suur keep prügikottidest ja meigikoti abiga tegin temast tapmisest väga väsinud mehe. Maire ja M-L olid mõlemad nõiad ja said endale pähe väga vinged kübarad ja kätte luuad. Luudade jaoks käisime Sveniga päeval Silo taga metsa raiumas. Möödakäijad vaatasid küll vähe veidralt kuidas me kaks puid järjest noaga maha saagisime. Minust sai haldjas , tasakaaluks kõigile neile jubedustele. M-L tegi mulle valmis täitsa reaalsed tiivad ja kätte kõikemuutva tähe millega said kaela kas õnnistuse või õnnetuse siis olenevalt kas andsid meile kommi või saatsid ukselt minema. Riided seljas ja näod maalitud asusimegi majade poole teele. Seltskonda lisandusid veel B.A sarjast A-rühm, Ninja ja Surm. Olenemata sellest, et siin kõik poed halloweeni asju täis on ja et isegi tänavad kaunistatud on ei ole ka taanlased väga halloweeni tähistajad. Saime nii kommi, juua kui ka porgandit, kuid SAAK kui selline tuli kätte Silo 1-st-šokolaadikreemi, maapähklivõid, riisi, putru, saia, kummi-,lutsu-, nätsukommi,küpsist,jäätist, seda kõike lihtsalt ei jõua siia üles kirjutada. Kott oli asju nii täis et lõpuks pidime uksed rahule jätma juba sellepärast et lihtsalt polnud enam kuskile panna. Ei teagi, kas julgen seda tunnistada, kuid peale seda kui me olime üle selle laua käinud et olnud sealt suurt enam midagi järel. Minu esimene halloween möödus väga meeleolukalt ja meeldejäävalt ja kui mitte järgmine aasta, siis kunagi kordan seda kindlasti veel.
Tuba nr 129 on omandanud meisterdajate,kokkajate ja aktivistide kuulsuse. Kas teen mina süüa, Sven parandab, Maire vigastab ennast või M-L leiutab jalgratast. Kuna hingedepäev oli tulemas mõtlesime ühel ilusal päeval, et teeme miskit erilist – ehitame oksadest küünlaalused ja paneme need hingedepäeva õhtul sadamas mere poole triivima. Käisime jällegi Silo taga metsa raiumas ja hakkasime siis toas leiutama. Korvikesed tulid kõik omamoodi ja ilusad. Meeled rõõmsad istusime rattale, hüppasime veel poest läbi, et tee kõrvale küpsiseid osta ja põrutasime mereäärde. Otsisime pikalt kohta kus küünlad vette saaks panna, selle lõpuks leidnud avastasime aga, et tuul on ikka päris tugev. Lõpptulemus oli see, et kõikide kolme alused triivisid eemale, minu oma kustus kohe, M-L ja Maire omad triivisid oma paar sekundit põledes ja uppusid siis Roskilde sadama sügavustesse. Noh jah, mis seals ikka, istusime jälle ratta selga ja paarsada meetrit eemal lukustasime nad, et minna kai otsa pingipeale teed jooma. Laud koos toolidega on asetatud kõige viimase kai lõppu, mis on juba vägagi mere peal, tuul oli metsik ja kaua seal olla ei saanud, kuid ilus oli sellegipoolest. Koju tulles süütasime laua peale küünla ja mõtlesime kallitele.
Olgugi et talvest siin Taanimaal veel rääkida ei saa on ka siin juba päris külm. Eriti jäiseks teeb olemise tuul, mida on eriti hästi tunda jalgrattaga sõites. Nii et aina rohkem ja rohkem püsime toas ja oma nina väga välja ei taha toppida. Õhtuti käime jõusaalis ja õpime. Kuna õues on nii külmaks läinud, siis ei huvitu isegi enam väga väljas peol käimisest. Kui päris aus olla, siis oleme üldsegi natukene võõraks jäänud teistega. Kuna M-L kolib järgmine kuu meie juurde siis oleme enamasti kõik neljakesi oma korteris, teeme miskit head süüa, vaatame filme ja naudime üksteise seltskonda. Kuid ka siin Silos on väga huvitav, ma võrdleks meie elu siin näiteks „Santa Barbaraga“. Mäletan hästi, kuidas vanaema Evi seda oma külmas elutoas teki sees vaatas. INTRIIGID, peod ja loomulikult käivad kõik kõikidega. Meie rahulikud eestlased oleme siis need pealtvaatajad, eriti tänu sellele, et meie korter on lihtsalt parima asukohaga – otsevaade kõikidele peoruumidele kus kogu action toimub.
10.novembril oli isa sünnipäev ja kuna eelmine katse panna küünal ebaõnnestus, siis tuli meile mõte, et teeks seekord laterna ja lennutaks selle õhku. Mõeldud, tehtud.Võtsime Google lahti ja hakkasime otsima erinevaid võimalusi millest ja kuidas seda laternat teha. Otsustasime kasutada krepp-paberit, traati ja kõrsi. Igaks juhuks tegime teise veel kilekotist kui esimene ei peaks lendama. Laternat läksime lennutama samas lähedal asuvasse parki. Esimene katse laterna õhku lennutada hävis sõna otseses mõttes…see latern läks põlema! Kuid teise laterna saime isegi väheseks ajaks õhku ja lõpuks kasutasime ära ka põlema läinud laterna aluse, mille panime tiigi peale ujuma. Kokkuvõttes peab tõdema, et teine katse midagi ujutada või õhata oli edukam.
Nii ja alustan nüüd enda kõige pikemat jutustust, sest kõik ju tahavad teada, mis siis tegelikult minu käega lõpuks juhtus. Kui mäletate , siis hakkas Taani tulles pihta kohutavalt tüütu käepõletik, millest kuidagi lahti ei saanud. Septembri lõpuks ma siiski vabanesin sellest ja arvasin, et rohkem sellega tegelema ei pea. Üle-eelmine nädal oli see aga tagasi. Läksin siis kohe arsti juurde lootes sellest kiiresti lahti saada. Arst kirjutas jällegi antibiootikumid ja saatis koju tagasi. Peale nädalat aega rohtude võtmist oli asi ainult hullemaks läinud ja esmaspäeval(14.nov) otsustasin uuesti arstile minna. Praksise ukse taha jõudes leidsin aga eest väga halva üllatuse, et arstid on mõlemad kursustel ja praksis avatakse teisipäeval. Algus istusime M-L’ga lihtsalt nõutult trepipeal. Järgmisena võtsime vastu otsuse, et läheme Roskilde haiglasse. Enne aga käisime Roskilde kommuunist läbi lootes saada kätte enda CPR numbrid(sama mis Eestis isikukood) ja kollased kaardid(tervisekindlustus). CPR numbrid olid õnneks valmis saanud ja väljastati meile ka ajutised kollased kaardid(see, et ajutise kollase kaardi saime oli küll puhas juhus ja vedamine, sest ilma selleta maksad ennast Taanimaal arstiabi eest vaeseks). Väntasime siis linnast koju, haarasime ka Maire endaga kaasa ja läksime haiglasse. Seal ootas meid ees järgmine halb üllatus, Roskildes pole traumapunkti, selle asemel anti meile mingisugune telefoni number, kuhu sai helistada 4-8ni. Sellel numbril võtab vastu automaatvastaja, paneb su ootejärjekorda, peale mida helistatakse sulle tagasi ja rääkides ära mis sind vaevab, otsustab arst kas oled piisavalt hädaline, et arstile saada. No tundub, et mina ei olnud piisavalt hädaline, sest arsti juurde mind ei lastud. Mis siis muud, koju tagasi. Kuna käe olukord oli juba nii halvaks muutunud, siis mingist magamisest ööseti ei saanud juba ammu rääkida ja kuna mu suurepärased korterikaaslased mõistsid mu probleemi, siis tegime filmiöö, et suudaksin veel ühe öö üle elada ja järgmine päev arstile minna. Poest sai kokku ostetud nii energiajooke, küpsiseid kui krõpse. Alt keldrist tõime kohale leiva, suitsuvorsti, šokolaadi ja kommi. Filmid järjekorda, igale ühele šokolaad kätte, võisimegi alustada. Enam päris täpselt ei mäleta kui palju me kohvi sellel ööl kaanisime ja kui palju kaloreid sisse sõime, kuid nalja sai rohkem kui raha eest ja hommik jõudis väga kiiresti kätte.
Oligi käes teisipäev(15.nov) – kella 8st oli äratus, startisime M-L’ga arsti juurde. Järjekorda õnneks seal ei olnud, nii et arst sai mind kohe vastu võtta, kuid see uudis mis sealt tuli ei olnud üldse see, mida olin oodanud – operatsioonile minek. Kuid kuna Roskildes ju traumapunkti pole, siis saadeti mind linna nimega Køge. Saateleht käes, jällegi ratta selga ja koju. Kodus tegime kõik kiire pudru ja hambapesu ning asusime neljakesi rongijaama poole teele. Kuna me ei ole lihtsalt eesti tuba vaid me oleme üks meeskond, siis käime ikka ja alati igal pool koos. Nii ka seekord, haiglasse läksin koos saatjatega.
Kõigepealt vaadati mind üldiselt üle, katsuti siit ja sealt, mõõdeti, kuulati, kraaditi, küsiti ja võeti ka verd. Sain endale toreda noore naisarsti kes oli päris Norrast ja väga õnnelik et tahan temaga inglise keeles rääkida, sest ta oskavat seda paremini kui Taani keelt. Veetsin seal ruumis oma poolteist tundi enne kui mind uuesti ooteruumi saadeti. Peale üürikest istumist tuldi mulle järgi ja viidi kirurgiaosakonda. Nii me siis istusime seal neljakesti sööginurgas ja ootasime minu saatust. Arste ja õdesi vooris seal minu läheduses palju, kõik tutvustasid ennast ilusti ja rääkisid mulle jälle miskit uut. Sain endale palati ja voodi ja umbes peale 2 tundi tuli minuga rääkima kirurg. Kui ma senimaani olin arvanud, et sellest tuleb lihtne kohaliku tuimestusega operatsioon, siis peale arstiga rääkimist olid mõtted juba hoopis teised. Nimelt ootas mind eest üldnarkoosiga operatsioon mille käigus nad lõikavad mu käe lahti ja eemaldavad bakteeria - ehk IU
Järgmiste tundide jooksul käidi veel mitu korda minuga rääkimas, küll narkoosi- ja haiguste teemadel, käisin veel ka verd andmas. Jälle kraaditi ja kuulati ja mõõdeti. Ülejäänud aja me muudkui istusime ja ootasime. Süüa ega juua midagi ei tohtinud, teha midagi ei olnud. Vahepeal leidsime teleka, siis vaatasime seda, siis joonistasime, jalutasime ja jälle ootasime ja ootasime. Kella 10 ajal õhtul olin aga nii väsinud, et väsimus murdis mind lausa laua taga. Kuskil poole 11 ajal õhtul kästi mul haiglariided selga panna ja palatisse ootama minna, sest lootust oli opile saada. Seda lõppude lõpuks aga ikkagi ei juhtunud ja kuna ma ööseks üksi haiglasse ei tahtnud jääda siis vahetasin riided ja läksin M-L’ga koju, et hommikul 8ks jälle haiglas tagasi olla. Süüa anti mulle aega kella 1ni öösel ja juua kella 6ni hommikul. Haiglast sain kaasa klaasi vett ja imehead võikud.
Kolmapäev(16.nov) – äratus kell 7, juua enam ei tohtinud, süüa ammugi mitte, nii et riided selga ja rongile. Seekord pidin ennast ümber riietama kohe haiglasse jõudes. Pugesin siis teki alla ja hakkasin koos M-L’ga filmi vaatama ja uuesti enda oppi ootama. Kuskil kella 1e ajal, kui ma juba voodis peaaegu et magasin, lendas äkki palatisse ainult taanikeelt kõnelev õde, kes mu voodi rattad vabastas ja mind palatist välja hakkas kärutama. Poole tee peal hüüdis veel teine õde järgi, et lähed nüüd operatsioonile ja pärast näeme. Naljakas on see, et mul oli kadunud igasugune hirm ja kartus selle operatsiooni ees, ainuke mõte oli, et saaks juba magada ja et see oleks juba tehtud. Kolmas käik sees sõitsime kirurgionu juurde.
Kätt surumas käisid nii paljud arstid ja õed, et siiamaani ei saa päris kindel olla, kes skalpelli hoidis. Kanüül kätte, jalad kinni, käsi lauale, näpitsad sõrme ja minipannkoogid rinnale – nii kirjeldaksin seda milline ma välja nägin, kui kõik olid oma toimingud lõpetanud. Küsiti veel tavapärased küsimused, et kust ma päris olen, kus koolis käin ja mida õpin. Üks arstionu lisas veel, et ära taanikeelt õpi, sest see on nõme(ja need olid tema täpsed sõnad), tädi noogutas selle peale ja olingi valmis, jäi veel vaid üle väike suts kanüüli, 3 sekundit seda imelist tunnet, et kõik on nii tore ja mõnus ja lendav ning sügavas unes ma olingi. Peale seda veetsin väheke aega intensiivis, koos minu kõrval oksendava tädiga ja saingi palatisse tagasi, kus mind ootas naerulnäoga M-L. Peale paari nõuannet kuidas oma käega ringi käima pean, palju rohte võin võtta ja palju muud informatsiooni sain ka lõpuks süüa ja juua. Peale kahte päeva tundus see vesi nii ahvatlev nagu jooks ilmatumakallist šampust. Veendumaks et minuga on kõik korras ja ma tohin koju minna pidin tegema paar otsa haigla koridoris ja väheke püsti seisma ning kinnitama, et mul on keegi kes minuga öösel koos on, kui peaks paha hakkama.
M-L tegi igavusest väikese fotopäeviku ja kokkuvõtte haiglaseiklustest!
Nüüd on juba täitsa mitu päeva möödas, käsi paraneb ilusti ja väga valu ka ei tee. Kipun ainult ise vahepeal ära unustama, et pean natukene rahulikumalt võtma. Kuid õnneks mul on siin 3 turvameest, kes mul absoluutselt midagi teha ei luba. Pidutsemisega nüüd mõneks nädalaks paus, kuid see tulebki vast kasuks mulle. Kohe järgmisel päeval peale haiglast tulekut tuli külla klassivend Aries, kes tegi tervendavat kanasuppi. Nagu ennegi olen maininud oleme kõik nagu suur pere, nii et kui kellelgi midagi juhtub siis kõik kohe tagajalgadel ja valmis sinu jaoks kõik tegema. Boris ja Martina tegid mulle pannkooke šokolaadiga ja Gabriele ja Vaiva käisid ikka ka küsimas kuidas ma elan ja tõid šokolaadi, nii et ei kurda ikka kohe üldse siinse elu üle.
No nii, nagu Poljole lubatud sai, siis kirjutasin romaani! 3 nädalat ja 6 päeva ning olemegi kodus.
Seniks kallid;)
Teie inksu
