Kõik tuleb omal ajal

Nagu emme ikka ütleb, et kui sellel samal hetkel ei juhtu seda, mida sa lootsid, siis järelikult pole õige aeg ja kõik tuleb ikka omal ajal. Mäletan nii hästi, kuidas 1.semestril ja veel ka jaanuari kuus omadega nii hädas olin, kuna tööd polnud ja tänu sellele aega liiga palju oli. Kui minul aega liiga palju on, siis hakkan mõtlema ja mõtlen üle. Selline sissejuhatus on puhtalt sellepärast siia kirjutatud, et ennast välja vabandada, kuna minu viimane postitus Blogspoti andmetel oli 30.jaanuar. See jääb peaaegu et eelmisesse sajandisse.

Olen selle ajaga endale leidnud teise töö veel, mis kujutab endast koristamist Gimles, kus töötan ka vabatahtlikuna baaris. Töötama pean ainult nädalavahetusti, nii et ideaalne. Mitte nii väga ideaalne on tööaeg - 6 hommikul...nädalavahetus... tudeng...mitte hea...Aga noh vähemalt sain mis tahtsin - PALJU TÖÖD!!!!! Nädalavahetused näevad välja sellised :
a) Kui ma olen õhtul Gimles tööl, siis vahetus lõppeb kas 12.00 või kell 3 öösel. Suure tõenäosusega ma ei lähe magama vaid jään Gimlesse ja hommikul otse tööle, kui peale tööd koju lähen siis magan kas kella 3ni (juhul kui õhtul Gimles töötama pean ) või kella 7ni (kui vaja KINDLASTI jälle välja minna)
b) Kui ma ei ole õhtul Gimles tööl, siis töllerdan ikkagi Gimles kuid jõuan siiski enne hommikut 2-3 tundi magada ja peale tööd koju magama.
Üldiselt olen väga õnnelik selle töö üle, sest ajaliselt pean väga vähe tööd tegema ja Taanis tööd omada on ikka veel privileeg nagu kõrval olevatest inimestest näha on.

Veebruari 3ndal nädalal käisid külas TarmoKirke ! ja oi kui kaua ma neid ootasin. Kuigi nad olid väga vähe siin (teisip - reede) saime käia läbi kõik kohad mis mulle tähtsad on ja mida Taanis oleku ajal nägema peab. Teisipäeva õhtul kella 7 paiku saabusid mu kallid silo ette koos kõikide minu ja teiste kodinatega. Esimene peatus oli meie toas, kuhu sai viidud minu ja Maire kastid. Peale pisikest jutuajamist liikusime edasi KadiLiisu tuppa, mis TarmoKirke koduks need paar päeva olid. Sain Kadi ja Liisuga kokkuleppele, et nad võõrustavad mu noori ja vastutasuks teen neile kõik need päevad süüa, mõeldud, tehtud . Õhtu möödus rahulikult kõtse täis süües ja kooki maiustades.

Kolmapäeval viisin noored Roskilde peale, näitasin ära, kus ma alguses elasin ja MIS teed ma sõitma pidin iga päev, isegi Tarmo Roose jagas lahkeid sõnu mulle neid mägesid ja vahemaad nähes. Vaatasime üle ka sadama, katedraali, peatänava, muidugi H&M'i (Kirke lempar) ja õhtul ootas Gimle oma GimleBurksiga( nagu lubatud, sellega maadlesime kõik...see ei ole väga väike vahepala). Neljapäeval võtsime ette reisi Kopenhaagenisse, kus esimesena külastasime Christiaaniat (kanepiparadiisi). See oli üks koht, kuhu tahtsin Tarmo kindlasti viia, sest see lihtsalt on omaette vaatamisväärsus. Peale seda muidugi peatänav(shoppamisparadiis) , kuhu pidi Kirke viima. Peale pikka vantsimist linnas läksime sööma, Türgibuffet’ koos oma kalmaarirõngaste, erinevate lihade ja hiiglasliku salativalikuga. Õhtu lõpuks veeretasime ennast uuesti Gimlesse, kus toimus karaokeõhtu. Kahjuks ei olnud väga palju inimesi, kuid lõbus oli sellegipoolest. Hommikul kui kell sai 7 olin mina valmis pudrupoti ja võikudega, et kallid ära saata. Nagu ikka ei suutnud ka seekord oma pisaraid tagasi hoida, nii et tegime kiire hüvastijätu ja üksi ma olingi. Õnneks jäi neist maha palju Tuplat ja šokolaadi, mis mind küll praegu väga ei aita sest…..

Avastasid lauajalgpalli ja tahtsid koju kaasa võtta !

Kohustuslik Turistikas :)

….mul on PAAST. Jah just nii, see aasta mõtlesin , et võtan selle „katsumuse“ ette ja loobun paljust, et teistele rohkem jääks, nagu kirjutas õpetaja Urmas. Usun, et nii mõnelegi teisele, ei oleks see suurem asi katsumus vaid lihtsalt jälgimine mida süüa ja mida mitte. Minu jaoks see päris nii lihtne pole. Metsik lihasöödik pole kunagi olnud, aga kana on küll maiuspala ja kuna ma võtsin paastu ette ikka 100%, siis tähendab see minu jaoks ka loobumist munast ja piimatoodetest. Ja no muidugi õlust – käies õhtuti väljas ja vaadates kuidas kõik su nina all igasugu kooke ja šokolaadi söövad ning külma õlut joovad, võib kohati päris valus olla. Jäänud on veel vähem kui kolm nädalat. Seega alates 8ndast aprillist saan rünnata enda keldrit kus on emme saadetud tupla ja šokolaad ning Mari saadetud Belvita ja Barnie – tasub ootamist küll.

Minu enda jaoks vast kõige suurem uudis on see, et ostsin ära lennupiletid koju – 26.maiks

Sama lend, mis jõuludelgi, Eesti pinnale saabun 17.35 . Ei jõua kuidagi ära oodata, sest ees ootab ju suvi.

Hakkan nüüd vaikselt otsi kokku tõmbama, seekord ei luba, et järgmine sissekanne nädala pärast on vaid lihtsalt soovin head ilma Eestisse, saadan mitu kalli ja olge tublid ;)

Teie Inks

Töökad eestlased

Veebruar ukse ees, nii et ülevaade Batruska(Tarmo pandud megaandekas hüüdnimi) elust jaanuarikuus Heeringamaalt!

Peale õnnelikku kohalejõudmist Taani, ootas ees õppimineõppimine ja veel kord õppimine. Ma arvan, et ma ei ole kunagi nii palju õppinud..harjutanud B-majas, jah seda küll, kuid istuda päris tõsiselt raamatu taga ja enda silmi hoida seal 8-9 tundi päevas, see oli midagi uut. 17ndal toimus meie üks ja ainuke eksam, mis sisaldas endas kõiki 5e ainet(statistika, majandus,turundus,kommunikatsioon, äriseadused). Eksam oli kõike muud, kui me ette kujutasime, tekkis tunne, et õppimine oli puhtalt meie enda lõbu, sest eksamil neid teadmisi küll kasutada ei saanud. Aga noh, kuna mu intelligentsi tase on lihtsalt NII kõrge, siis sain muidugi läbi ja olen õnnelik, et see on seljataga.

Peale eksamit oli kohe kibekähku vaja endale tööd otsima hakata. Minul käis see eriti kiiresti, juba Eestis olin ühenduses ühe väga toreda perega, kes vajas endale lapsehoidjat. Tegemist on BritishDanish Family'ga . Peres on 3aastane Harri ja 1aastane Mia ning terve pere saab inglise keelest ilusti aru. Minu töö on silma peal hoida pisikesel Harril. Esimesel päeval juba jäi perest väga hea ja soe tunne, eriti Harrist , kes on nii nunnu  ja heasüdamlik pisike poiss, musitab mänguasju, kui need haiget saavad ja õhtuti koos multikat vaadates toetab oma pisikese pea mulle õlale.

Töö on olemas nüüd ka M-L'l ja Mairel, kes töötavad Kopenhaagenis , itaalia restoranide ketis. Üritasin ka mina ennast sinna tööle sokutada, kuna arvasin, et lapsehoidmise kõrvalt jääb piisavalt aega. Esimene proovipäev oli reedel, kuid see jäi ka viimaseks. Laupäeval helistas mulle Delia ning peale telefonikõne otsustasin, et peab restorani sinnapaika jätma, kuna nende kahe graafikud väga hästi ei klapi. Seega pidin otsustama kumb jääb, aga kuna ma restoranist ja selle süsteemist väga vaimustatud polnud ja lapsehoidmisest mingi hinna eest loobuda ei taha, siis otsustasin Harri kasuks:)

Kuuldes, et teil seal on LUMIII maas ja tali käes, tegi tuju täitsa kurvaks, sest see aasta olen lund näinud kokku vast äkki 20 tundi, sinna sisse ei mahu need hetked, kui Empsu lund läbi skype'i mulle näitab. Kuid siis, ühel hommikul kardinat eest ära võttes tabas meid kõiki üllatus, lumi on maas ja täiesti arvestatav kogus ning juba mitu päeva on olnud õues miinuskraadid ja see lumi tõesti püsib ka, nii et saab mingisuguse lumetunde kätte. Kuid siin ei ole see ikka päris see millega harjunud oleme, tänu tuulele oleks õues nagu -50 kraadi ja rattaga on ka väga kentsakas sõita!

Ülehomme hakkab kool ja igaks juhuks tuli haigus kallale millega üritan nüüd käppelt hakkama saada!

Taani talvevõlumaa:

 Olge tublid

Teie ingrid

Häälega Taani!

Nonii nüüd siis esimene sissekanne uuel aastal otse Taanist!

Ja muidugi millest muust rääkida kui ikka sellest, kuidas me Taani jõudsime.

Eelinfoks nii palju, et miks me üldse M-L'ga kruiisi ja häälega Taani tulime - oktoobri alguses sai ära ostetud lennupiletid jõuluks Eestisse ja tagasi. Kuna kool ütles algul, et peame tagasi Taanis oleks 2.jaanuaril siis just selleks päevaks said ka piletid ostetud. Kuid paar päeva peal seda, kui terve kursus oli endale piletid ära ostnud, tuli välja, et tagasi peame olema alles 16.jaanuar. Vaesed üliõpilased nagu me oleme, ostsime muidugi kõige odavamad lennupilteid, mida muidugi enam vahetada ei saanud. Seega oligi kaks võimalust - kas tulla tagasi 2.jaanuaril või üritada leida mingi teine võimalus. Minu ainukene mõte oli, et kui 2.jaanuaril tagasi ei tule, siis tuleme tagasi tasuta.  Kohe esimese asjana tuli mulle pähe kruiis, mille me ka tasuta Gerdi kaudu saime(tänamata ei saa jätta ka Gerdat, kes need meile välja ajas). Esimene probleem kaelast ära, tekkis kohe teine - kuidagi peab ju Rootsist Taani ka saama, rongipilet maksab 60eur, niiet selle mõtte matsime kohe maha. Mis muud kui häälega....

Reis algas sadama Rimis kust sai kokku ostetud terve maailma söök,sest keegi ju ei teadnud kaua meil võtab aega Taani minek. Laevas pikka pidu polnud, otsustasime M-L'ga, et läheme varakult magama, et järgmine päev juba varakult valmis olla. Äratus oli kell 8, peale kiiret pesu ja hommikusööki pakkisime asjad ja seadsime ennast valmis rootsilaua ees lootes sealt leida keegi, kes tahaks meile küüti pakkuda. Seadsime kohad sisse aknalaul, kuhu püstitasime ka oma sildi "To Denmark", et ikka kõigil oleks selge, kuhu suundumas oleme.  No need pilgud mis meid kogu aeg silmitsesid küll suurt küüdilootust ei andnud. KUID SIIS - tuli meie juurde kaks meest kes alguses hakkasid rääkima inglise keeles, küsides, et kuhu me täpselt Taanis minna soovime. Need kaks meest osutusid eesti rekkajuhtideks, kes sõitsid täitsa Taanipoole ja pakkusid väga lahkelt küüti. No seda rõõmu ei oska küll kuidagi seletada, sest me M-L'ga kumbki ei arvanud, et meil võib nii hästi jopata. Kotid selga ja autotekile, kus lõpuks läks täide ka minu suur unistus - SÕITA REKKAGA!!!!! küll ma siis alles uurisin ja puurisin, küsisin ilmselt kõik maailma küsimused ära sellelt härralt nimega Mati. Laevalt maha ja meie reis võis alati. Tegelikult ei sõitnud rekkad mitte üldse ühte ja samasse kohta. Rekka, mille peal mina istusin sõitis 500km Roskildest, kuid poole maani sain täitsa oma rekka endale ning peale söögipausi istusin ümber teise autosse. Ning sealt edasi juba Taani poole. Viimase asjana eraldas meid Taanis veel vaid pisike "järveke" mida ületasime 20min ning ka seal sõitsime jänest. Peitsime end M-L'ga kardinate taha ja olime vagusi terve reisi. Sadamas jätsime oma teise rekkamehega hüvasti ja suundusime rongile ning peale 1,5 tunnist sõitu olimegi õnnelikult kodus !

Minul oli see esimest korda hääletada. Ei ole kunagi väga sellest asjast hästi arvanud, kuid seda kogemust ei unusta ma ilmselt mitte kunagi. Teame nüüd täpselt kus miski rekkas asub, kus nende peatumispaigad on, kui pikad nende reisid ja puhkused on. Saime ka teada kuhu ei tohi ööseks peatuma jääda, kuidas täpselt rekkaid tühjaks varastatakse ja kõike muud, mis oli meie jaoks loomulikult jube huvitav. Saime veel ka nende telefoninumbrid, et kui teine kord koju vaja tulla. Nemad olid ka  väga õnnelikud ja ütlesid, et tore kui keegi kõrval istub, kohe lõbusam sõita!

Ütleks veel kõigile suuursuuur aitäh kõikide nende lahedate koosviibimiste eest, mis Eestis aset leidsid, superpuhkus oli!!!

Ja lõppu väike huumorinurk, meie reis läbi kaamera ;)

http://www.youtube.com/watch?v=dPBEfin4Th4&feature=share

Teie inks