Viimane puhkepäev

Täna on siis minu viimane puhkepäev,sest HOMME ON ESIMENE KOOLIPÄEV!!!!!! ma ei saaks olla rohkem elevil. Sest nüüd on küll kõik uus septembrikuus.
Tänane kondimootor viis mind Gimlesse, kus ma kohtusin Gimle juhataja Mariaga, kes mulle natukene süsteemi tutvustas, mulle Gimle hoodis konto tegi ja mind 10ndaks tööle pani. See on muidugi hea, et ta ühtegi asja mulle ette ei näidanud ja ma 10ndal otse live'i lendama pean. Peale seda käisin veel korraks pangas ja sain Liisi ja Kadiga kokku, peale mida läksime nende juurde teed jooma ja juttu rääkima. Nendega on alati nii tore kokku saada ,sest nad ju tulid ka alles Taani ja lähevad 1. kursusele, ehk siis nende jaoks on ka kõik uus. Vaatasin üle ka nende elamis "Silo 1", mis on nagu suur korterelamu, kus on siis hästihästi palju tube. Igas toas on kööginurk ja WC. Neil on terve maja peale ka jõusaal, kus ma kindlasti käima hakkan!
Koju kärutasin kella 8se bussiga ja loomulikult otse Skype'i!

Kõikidele koolijütsidele soovin homseks ilusat 1.septembrit ja kõikidele teistele kaunist neljapäeva!

Teie ingert

vaikus...

Juhtus 0 asja niiet kuulake head lugu!

Ingrid Rose

Alates Taani tulekust on mul olnud mingi veider allergia käe peal. Kuid nüüd viimastel päevadel on asi ikka väga hulluks läinud. Täna öösel magasin kokku heal juhul tund. Seega oli hommikul esimene reis linna apteeki. Käsi on nii valus, et pidin minema bussiga, sest rattaga sõita ei kannatanud. Apteeki sisse astudes avastasin kohe ühe väga vinge asja, nimelt toovad neile seal apteegis rohud kätte robotid. Apteeker trükib rohu sisse ja siis taga laos teeb robot kiiresti töö ära ja saadab selle saali. Rohi tuleb väikse toru kaudu laest alla ja otse õige apteekri selja taha seina sisse. Ja seda kõike saab jälgida laes olevast televiisorist. Seisin seal nagu väike laps kommipoes ja vaatasin suurte silmadega, et mis see siis nüüd on.
Kätte jõudis minu kord, rääkisin oma jutu ära, apteeker kutsus mind taha ruumi, vaatas asja üles ja ütles, et pean kiiresti arsti poole pöörduma. Seletasin talle siis, et mul pole veel kollast kaarti, seega mul pole veel oma arsti. Ta kirjutas mulle arsti aadressi üles ja soovis kõike head. Arst asus üle tee, kuid seal polnud aegu, anti uus aadress , mis asus kaks maja eemal.
Laua taga istus naine, kes mu väga rõõmsa näoga vastu võttis ja andmed kirja pani. Rääkisime veitsa juttu ja ka tema tõdes, et no tore küll nädal aega Taanis ja juba mingi jama. Jõudsin istuda u 5min kui mind juba üks vanem meesterahvas enda kabinetti kutsus. Näitasin käe ette, rääkisin jutu ära ja sain arsti näost aru, et ega siin nalja pole. Nimelt võttis ta mult proovid(kõik nägi välja nagu CSI-s:D), ütles et saadab need laborisse ja kirjutas välja antibiootikumid. Käsi on täiesti põletikus ja kui max 10 päevaga ära ei kao siis saadetakse lõikusele. No loodame, et seda ei juhtu. Mis mind vägagi üllatas, et arstiabi on tasuta ja rohud 3x odavamad kui Eestis.
Rohud käes , istusin jälle bussi peale ja loksusin vaikselt koju. Kui enne surin igavusse, siis nüüd ei tahagi suurt midagi teha, sest kõik on valus.
Täna sain aru, et Taanis ei ole ma mitte mingi tavaline ingrid roose vaid siin sai minust üks väga ilus lill. Sest igal pool kus ID-kaardi andsin, öeldi mu nimeks ingrid rose :)
Et oma tuju pisut parandada ja siiski aega veeta, kokkasin valmis ühe mõnusa vaarika-šokolaadi koogi. Kõrvale väike tee ja mõnus film ja juba tundubki kõik palju parem!
















Aga teie mu äralennanud linnud igalpool erinevates linnades olge ikka sama tublid:)

Teie ingobert

Teine pühapäev

Juba ongi minu teine pühapäev käes. Aeg läheb nii kiiresti, et ei suuda uskudagi et ma siin nii kaua olnud olen.
Tänane hommik algas kellahelinaga mis tuli ületee asuvast kirikust. Kuid just sinna olingi mõelnud hommikul minna. Teenistus oli seekord väga huvitav, sest taani keelest ei saa ma ikka veel aru.
Peale seda läksin poodi saia järele ja siis kohe koju putru keetma. Päike paistis ja ilm oli väga mõnus. Nagu ikka mõtlesin ka täna pikalt mida oma päevaga peale hakata, aga kuna ilm oli nii muutlik siis ei julgenud pikka jalgrattasõitu ette võtta. Korraks käis peast läbi mõte, et käiks lõpuks burgerkingis ära, sest sinna on ju ainult 16km. Reisi ettevõttmisel takistasid mind aga hoovihmad. Nii et lihtsam oli käia poes ja miksida valmis väike pasta.
Täna kokkasin kahele, sest mul hakkas lihtsalt oma korterikaaslasest kahju. Selline ehtne ühikapoiss kes sööb seda mida kapist leiab ja mille tegemiseks aega ei kulu. Seega mõtlesin, et pakun talle täna sooja toitu. Kiitis ja võttis juurdegi:)
Täna tegime avastuse - rõdul kasvavad meil viinamarjad. Täitsa palju ja hästi mõnusad magusad:)

Nii et nii ma siis istusin ja nautisin päikese käes viinamarju.:)

Homme jällegi linna avastama ja päeva nautima. Ja homme on see kaunis päev, kus ma viin Legomehikese tema esimesele väljasõidule!:)

Hästi suured kallid teile kõigile ja Triinule PALJU ÕNNE KALLIS!!!!!!

Teie Inksu

Taanis tormab

Öösel tormas mis hirmus, ärkasin keset ööd selle peale, et välk lõi kuhugi sisse. Vihma kallas mis hirmus, müristas ja välgutas nii hullult nagu keegi oleks toas pilti teinud. Hommikuks ei olnud olukord paranenud - vihma kallas ikka samamoodi, müristas ja üleüldiselt on täna väga nukker ilm olnud. Terve minu päev on vaikne olnud, vaatasin vaikselt arvutist filme, lugesin ja pisut kokkasin. Rääkisin naabri Lauriga juttu, et uurida vähe kooli kohta ja sulgusin jällegi oma tuppa. Ma oleks justkui nunnakloostris kinni.
Tänase päeva tore uudis on aga see, et Maret kolis ka nüüd lõpuks ära. Jaak ja Priit rabasid terve päeva ja tegid lihtsalt korterist Mareti korteri. Vaatasin skype'i teel ikka oma silmaga üle ka ja sobis, suurepäraselt SOBIS!!!:)

Kui mu kool kohe ei hakka siis ma ausalt teen midagi kriminaalselt. Et oma tuju üleval hoida kuulan oma lemmiklaulu ja mõtlen, et varsti saab Hiiumaale!

Teie ingrid

Standby

Juba murdsin oma lubadust iga päeva õhtul postitus teha. Väsimus mitte millegi tegemist murdis mu.

Eile:
Äratus nagu ikka varajane, kuid kohe hommikul sain aru, et täna on see päev kus ma ei tee mitte midagi. Kui võimalik, siis ei lahku ka oma toast. Ilm oli kole, vihma sadas, udu, sombune ja nukker. Ühtegi kohustuslikku tegevust polnud ja ratas oli ka katki. Kuni kella 3ni ma tõesti olingi voodis ja ei teinud midagi. Kuid siis pidi jalad selga võtma ja poodi minema. Päeva teiseks missiooniks oli teha oma esimene kook siin Taanimaal.
Just siis kui olin oma koogitegemisega pihta hakanud kargas ja sõnaotseses mõttes KARGAS välja minu teine naaber - taanlane on tema. No keegi peab huumorit ka tegema ja just täpselt tema selleks mõeldud ongi. Ma pole juba ammu näinud nii energilist, rõõmsat ja sõbralikku inimest. Kahte huvitavat asja märkasin veel: ta kandis vikerkaarivärvilisi sokke ja vasaku sääremarja peale olid tatoveeritud suured tähed. Päris täpselt ei teagi mis on tema elu missioon, sest nagu ma aru sain on ta juba kõvasti üle 30e ja töötab ning elab siin ühes toas, PUNKT.
Igatahes tuli tema välja kohe suurepärase ideega, et täna õhtul on CELEBRATION TIME!!!! et saame  kokku kell 8 köögilaua taga ja tutvume. Mis seals ikka, tegin ju koogi ka ja puha, saame siis kokku ja tutvume. Ka see üritus oli huvitav, üles tuli ka maja peremees ja nii me siis istusime ümber laua, jõime kohvi ja teed ja sõime kooki ja rääkisime juttu. Varsti vabandasin ennast välja, et mul on skypetime ja sulgusin enda tuppa.

Minu esimene Bakerysaavutus siin:)

Täna:
Hommik algas veel varem ja täna panin endale isegi äratuskella. Nimelt pakkus maja peremees lahkesti, et võib mind homme autoga enne tööd linna viia, et saaksin ratta parandusse viia. Loomulikult ei öelnud ma sellisest võimalusest ära, sest kummis oli suur auk ehk sõita sellega poleks saanud ja rattaga siin bussi siseneda ei tohi. Nii et esmalt viisin ratta parandusse, peale seda sõitsin korraks kooli, et ära tuua tõend ja viia see EU-citizens majja, et anda oma Yellowcardile viimane tõuge. See on nüüd õnneks tegemisel.
Kuna kell oli veel nii vähe ja miskit teha niikuinii pole siis võtsin täna ette reisu Viikingimuuseumisse. Rattaga ei olnud sinna väga pikk maa ja ilm oli ka jällegi väga soe ja mõnus. Selle käiguga jäin küll väga rahule ja ootan juba, et saaksin Mareti ja Mari sinna uudistama viia.

Jätsin endast ka märgi maha kirjutades üles enda nime, lähtekoha, sihtkoha, ilma, tuulesuuna, -kiiruse ja muljed muuseumist!

. Miks on mu postituse nimi StandBy, sest just nii see praegu on. Mul on aetud kõik mu vajalikud asjad. Ja nüüd ma lihtsalt ootan...ootan, et kool algaks ja hakkaks elu. Mõtlesin, et tõmban õhtuks endale mingi toreda filmi, avades Pirate Bay tuli ette suur punane STOP. Õnneks on mul kõrvaltoas arvutigeenius kes selle kiiresti korda tegi. Taanis on nimelt see sait keelatud, kuid minu jaoks on see nüüd lubatud. Niiet kui on mõni soovitus filmide kohapealt, siis paugutage NÜÜD!
Igatahes mina nüüd lõpetan ja  soovin Maretile, Triinule, Kaisale ning Poljole kolimisel edu!!! Viljandi ja Tartu saavad kohe varsti väga palju rikkamaks!:)

Teie ingobert

On mida oodata

Päev hakkas nagu ikka varakult, täna ikka väga varakult - 7.30. Kuni kella 13.00ni lõin lihtsalt aega surnuks ja lebotasin niisama voodis. Täna võtsin ette lõpuks enda toa koristuse ja enda külmkapi pesemise. Käisin poes, avastasin hindu ja kokkasin. Kuid päeva naelaks oli siiski õhtune väljaskäik. Laadisin joogid korvi ja istusin oma batmobiili selga. Nagu ikka sõitsin ennast täiesti rihmaks, kodus tehtud soeng oli kadunud ja selg oli märg. Maandusin Heleni juures. Kohale jõudes oli vaja kibekähku skype avada, et võtta ühendust Koidula 5ga. Jube tore oli, lehvitamas olid nii Priit kui Tiina ja Karl. Käeviipega tervitas mind ka Raili. Lolle nägusi jagasid nii Maret kui Mari, liitusid Karla ja Triin. Vastu naeratasid nii Kati kui Jaak ja väike Martin. Au oli ka vilksamisi näha Ivari põlve. Kõrvale rüüpasin vähekest Tuborgi ja mekkisin ka Taani kraami Classicut. Ilus asi see Skype, kui saaks vaid toitu ka saata, niiii väga oleks tahtnud seda Kati vaarikarulli!!!!
Läppar kinni ja Gimlesse. Siin Taanis muideks võib avalikult juua, nii et õlu näppu ja ratta selga. Gimles oli väga palju inimesi, väga palju huvitavaid inimesi, väga paljudest erinevatest rahvustest.
Kui kell juba täitsa palju sai, võtsin vastu otsuse hakata kodu poole liikuma, siiski 12km. Olin jõudnud pool teest ära sõita, kui tundsin, et midagi on valesti ja avastasin, et esikumm on tühi mis tühi. Ja natukese aja pärast oli kumm nii tühi, et sellega ei saanud enam üldse sõita. nii et ratas käekõrvale ja kodupoole. Vot see oli hetk, kui kõik probleemid said pea kohal kokku. Kottpime, võõras riigis, kummid tühjad ja tunne, et enam hullemaks minna ei saa. Aga alati ju saab, vihma hakkas ka sadama.Panin telefonist MIKA mängima, kõndisin ja vandusin kõva häälega üle tänava.
Koju jõudes vaatasin juba kaugelt, et kahtlaselt palju tulesid põleb, järelikult on mu naabrid lõpuks koju jõudnud. Just nii see oli, lõpuks ometi tutvusin oma naabri Lauriga. Väga tore poiss on, sõbralik ja arukas. Esitasin kohe hulga küsimusi ja üritasin aru saada kuidas siin elu käib.
Nüüd oled turvaliselt voodis ja ausalt, rohkem ma öösel rattaga koju ei tule. Nii et peab hakkama kas mingi hetk uut elukohta otsima või siis mitte väljas käima. Panustaks esimese variandi peale.

Täna soovin aga iseendale rahulikku und ja helgeid mõtteid.

Teie ingomar

Palun mulle üks elamisluba

Hommikused äratused muutuvad aina varasemaks, täna siis kell 7.38, palun laske mul magada. Tänane kohustuslik tegevus nr 1 oli yellow card. Kõigepeale oli vaja leida üles koht, kus teha passipilte. Kogu nali läks maksa mulle 120dkk - ilus elu. Kollane kaart on nüüd igatahes taotlemisel.
Kuna siin Roskildes on avastamata kohti veel nii palju, siis olin ka täna turist ja avastasin linna. Tänane turistiteema oli "hinnad Taanis". Käisin mööda supermarketeid, et aru saada kus on kõige odavam kaup ja mis on Taanis odav. Jõudsin järeldusele, et peale Digestive küpsiste on kõik kallis! Ja lõpuks ometi leidsin ka poest PELMEENID üles, kui kaua ma neid siin otsinud olen. Jaama supermarketis on üldse vähe raske asjadest aru saada, sest elektroonilised hinnasildid teevad vahepeal mingit tantsu ja muudavad hindu.
Kohustuslik tegevus nr 2 oli osta jalgratas ja selle jalgratta ma ka endale sain. Ostsin ka korvi juurde ja selgitasin Alibabast poemüüjale EL-i seadusi. Ta ei tahtnud mind mõista, aga kuna ratas mulle nii väga meeldis, siis ostsin selle lõpuks ka ära!!!!!     

Siin ta on, minu sõber SCO!!!!!

Oi temaga on raske, eriti tänu sellele, et pool maad minu rattateest on ülesmäge ja see pole mingi naljaasi. Käike on küll koguni kolm, aga ma ei ole päris kindel, kas neid saab käikudeks nimetada, lihtsalt muudavad mõne künka ületamise pisut kergemaks.

Minu jutud hakkavad aina tühejmaks muutuma, nii et peab endale tegevust leidma. Homme õhtuks on planeeritud õnneks "Õhtusöök Koidula 5" ja tutvumine Taani noortega.

Seniks aga , oli meeldiv ja ikka veel armastan teid mitu;)

Teie inksu



Esimene tutvumine

Hommik algas jälle jube varakult, ei tea mis asi see mul magada ei lase. Ja nagu ikka on minu esimene jutukaaslane Egert, kellel ei õnnestu viimasel ajal üldse magada. Aga vähemalt keegi, kes juba hommikul varakult minu lõbustamisega alustab. Jutud räägitud, võikud söödud olengi valmis minema lõpuks ka kooli avastama. Sellega oli ka üks kentsakas lugu, sest ega mina siis ju ei teadnud kus peatuses peaksin maha minema või kuhu üldse minema. Panin siis järjest peatuse nimesi google translate'i ja valisin lõpuks lihtsaima, mis tundus, et võiks ka koolile päris lähedal olla. Oleksin võinud julgelt mitu peatust edasi sõita, aga selle hääldamisega ma küll hakkama poleks saanud. Kaart näppu ja padavai minekusse. Muideks, arvasite, et Eesti on väike, ütleks pigem, et maailm on väike. Kõndisin rahulikult mööda tänavat kooli poole, kui äkki vaatan, et kae nalja, Helen sõidab mulle rattaga vastu, KESET TAANIT:D Kooli leidmisel suuri probleeme ei esinenud. Kool näeb väga lahe välja, koosneb hästi mitmetest hoonetest ja on ikka täitsa suur, 1.septembril panen pildid kah üles. Suurt asjaajamist õnneks ei olnud, sain oma paar paberit kätte ja teada, et pean koolis olema alles 1.septembril ja enne seda võin teha mida hing ihaldab ja kui meelelahutust tahan, siis mingu ma Gimlesse. No väga meeldiv, mille kuradi pärast ma siis siia nii vara kohale tulin, sai räägitud, et enne on mingi tutvustav jura. TUTKIT ütlen ma sellepeale. Koolis käidud läksin jällegi Roskilde kesklinna avastama ja kiirustasin ärevalt jalgratta poe poole, aga nagu öeldakse mõistus pole oma teha, sest kõndides poe poole tuli meelde, et olin peaaegu kogu oma raha koju jätnud. Eks vaatab siis homme seda ratta asja. Aga õnneks oli mul piisavalt palju raha, et ära eksida poodi nimega Tiger, kus kõik on 10dkk. Ostsin sealt ilusaid värvilisi pabereid, nöönõelu ja kleeplinti, et oma tuba natuke rõõmsamaks muuta. Nüüd olete kõik mul veel seinapeal ka;))

Siin Taanis on lihtsalt kõige toredamad, rõõmsamad ja sõbralikumad inimesed üldse - bussipeatuses oodates möödus minust rekka, juht lasi signaali ja lehvitas mulle eriti rõõmsa näoga. Linnas kaarti uurides hakkas üks härra juba 10m kauguselt abi pakkuma. Kõik muudkui naeratavad ja aitavad ja abistavad. Ja teiseks see rattajutt, et siin kõigil rattad on, jah see on nii, rattad on keset tänavat, üksteise otsas, siin ja seal, parklates ja igalpool. Tahaks juba enda smurfmässiiniga ka mööda tänavaid kihutada.

Vallutasin täna lõpuks ka H&Mi, kuid ei raatsinud sealt praegu miskit osta, kuigi peab tõdema, et hinnad on seal tõesti megaodavad. Soetasin täna endale ka kõnekaardi ja kui selle tööle saan annan teile oma uue nr-i, et kui miskit on, siis mõne smsi saab vast ikka saadetud. Võtsin täna ette ka oma siinse suurima töö, vannitoa koristus - ilus puhas sai teine, lust kohe hambaid pesta! Päevad jõuavad kuidagi jube kiiresti õhtusse, otseselt midagi korda ei saada, aga jälle avastan ennast kella 11 ajal voodil lebotamas ja telekast taani keelt kuulamas. Tänane õhtu on aga eriline, telekast tuleb tuhkatriinufilm, angliiiski keeles!Iseenesest on tore, et aeg lendab, sest siis on juba varstivarsti oodata Maretit ja Mari külla ja siis juba näeb Berdut ja siis saab juba koju tulla.  Sellised olid minu jutud täna siin. Ma loodan, et teil kõigil on seal kõik hästi ja tuju kõrgel:)

Teie inks

Ja lõpuks - Tere Osted

No mina ei tea mis värk on, aga magada vabsee ei saa hommikuti. Täna öösel nägin oma esimese unenäo ka siin, polnud üldse tore, ringi jõlkusid ainult kallimast kallimad inimesed ja hommikul pidin kõvasti pettuma avastades, et ma ei olegi ennast koju maganud. Telekas tööle ja läpakas lahti, et oma aega surnuks lüüa. Täna hommikul sai ka esimene kohvi tehtud, maitses hää. Peale seda oligi aeg minna lõpuks ka oma "kodurajooni" avastama, sest ilm oli super, kraadiklaasi küll silme ees polnud kuid üle 25kraadi tuli kindlasti ära. Ringkäigu  esimese objektina kõrgus minu ees "kodukirik"

Mööda tänavat edasi kõndides pöörasin tuttava supermarketi juurest paremale, et avastama minna UUSI mängumaid. Leidsin hoopis teise supermarketi mille juurest kõndisin kilomeetreid allatänavat, kus paremal ja vasakul oli palju ilusaid elumaju, kuid mitte midagi muud huvitavat.

Ümberpöörd , et avastada mis teispool tänavat toimub. Sealt avastasin PÖLLU, sest ma ju siiski elan maal! Ja jalgrattateed on tõesti megahead ja igatepidi väga organiseeritud.

Kuna rohkem enam midagi vaadata ei olnud, siis oligi aeg sammud "kodupoole" seada.

"Kodus" ootas mind jällegi Skype, Empsu ja kõik minu sõbrad! Otseühenduse sain ka Koidula 5e elanikega. Ennast ilmutasid mulle nii Maret kui ka Kati ja Jaak. Kuid päeva suurim ettevõtmine oli veel tegemata. Nimelt köögi SUURPUHASTUS!!!! Pesin ära kõik kapid ja nendes oleva kraami, põrandad ja muud pinnad. Õnneks oli mulle abiks söber Tiina!:)

Ja jälle on päev õhtus, ilusast ilmast ei ole küll enam midagi järel, sest taevas on pilves ja vihma kallab ka päris korralikult. Homsest hakkab minu esimene nädal, loodetavasti soetan endale ratta ja kooli peaks ka üle vaatama. Uskumatu, et olen Taanis juba 3 päeva olnud, tunne muutub aina inimlikumaks ja teie mulle aina kallimaks.

Ikka veel armastan teid paljupaljupalju

Teie ingrid

Tere Roskilde

Hommik algas varakult ja peale väikest võikut, oli aeg jalad selga võtta ja Roskildet uudistama minna. Kaarti kaua otsima ei pidanud, kuid selle mõistmine oli juba hoopis teine jutt. Esimesena jäi mulle silma nende nö kirikuaed. Järgmisena avastasin PEATÄNAVA, ehk siis hästi palju kohvikuid, restorane ja poode ja loomulikult H&Mi. Rahvast oli linnas palju, keskväljakul oli ka avatud suur kirbuturg, kus mängis muusika ja oli üleüldine mõnus melu. Õige turistina vaatasin üle ka tähtsamad vaatamisväärsused. Roskilde katedraal.

Tagasi keskväljakule jõudes lubasin endale ühe hotdogi ja uurisin väheke kaarti, et umbes mõista kaugel asub minu kool, noh ei saanud midagi aru. Tagasi koju jõudes pidasin maha väikese skype'i vestluse empsiga ja sain Helenilt suurepärase pakkumise minna täna õhtul välja. Ei suuda lihtsalt siin toas istuda, kuigi see tuba on ainuke minu omand siin. Nii et õhtu linnas tundus igatahes väga hea mõte. Bussipeatuses sain oma tänase teise signaali ja peale seda ka õhusuudluse. Bussipeatuses eesti keelt kuulda oli tore ja tüdrukuid näha veel toredam. Istusime maha ühte väga lahedasse baari, tegime väiksed joogid ja suhtlesime Taani teemadel. Minu uued taanisõpsud:)

Märkamatult oli kell saanud pool 10, mis tähendas, et aeg minna viimase bussi peale. Järgmine nädal peab ikka endale ratta soetama, sest no nii vara ei saa õhtud ju ometi lõppeda. Ainuke negatiivne asi selle juures on see, et siin ei panda erilist rõhku tänavavalgustusele, st 50% minu 10 km teekonnast on täiesti kottpime, järelikult peab rattale laterna ette kruvima. Õhtu lõppeb nagu ikka taani televisiooni seltsis, kuid täna on boonus - "Vabaduse laul". Elu hakkab juba huvitavam tunduma ja koduigatsus polegi enam niiiiiii talumatu.

Aga teile kallid kaasmaalsed soovin ilusat taasiseseisvumispäeva:)

Teie ingrid

Tere Taani!

Kas tõesti lõpuks ometi ongi käes see päev, kus peale kõiki neid asjaajamisi ma lähengi Taani! Juop, just nii see oligi, öösel sai veel viimane pakkimine ette võetud, sest tänu Jaagule hakkasin mõtlema, et nende kohutavate lisakilode eest maksta küll ei tahaks, kuigi lõpuks pidin ikkagi maksma. Kell sai natukene 11 läbi, kui vaikselt hakkas sõpru lennujaama uksest ja aknast sisse pressima. Jutud räägitud, pildid tehtud, oligi aeg kott selga visata ja oma kraanid AVADA. Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga no need pisarad lihtsalt pressisid ennast minu silmadest välja. Ema mul oli hämmastavalt tubli, mitte ühtegi pisarat, keegi ei teagi kuidas ta sellega hakkama sai. Aga noh terrorist nagu ma olen, ei saanud ka väravatest niisama läbi. Neiu mundris pidi kindlasti käed mulle külge panema ja ka onu ei suutnud ennast minu kotist eemale hoida. Ainult, et ma ju pakkisin seda kotti nii kaua, miks sa kõik segamini pead ajama?!?, nii, kott kokku ja aplausi saatel minekusse. Tegin veel väikse ringkäigu fb-s ja ajasin ka Karlaga sutsu juttu. "Lugupeetud reisijad, alustame OV134 pardale minemist". Lennukis sattusin ühe väga meeldiva taani härra kõrvale, kes arvas, et ta peab kindlasti teadma, kust tulen, kuhu lähen ja kes ma siuke olen. Noh ta sai päris kiiresti teada, kes ma siuke olen, peale seda, kui avasin enda MÄRKMIKU ja sealt kõik need ilusad pildid valla päästeti. Teate sõbrad need sõnad mis sinna sisse teie poolt pandud sai tekitasid mõtet lennuk peatada ja teie poole joosta - ma naersin kõva häälega ja muhelesin, muigasin ja korra pühkisin ka pisara.Avasin ka enda kingitus Mari-Anne ja Eero poolt, ilma milleta ma ei saakski üldse hakkama ja imetlesin ka ilusat Annet GerdaMarko kingitud plaadi kaanel.  Lend oli suhteliselt auguline ja konarlik ja piloodi hoiatus et Taanis raputab pidas ka vägagi paika, raputas ikka maksimaalselt. Lennuki maandudes võtsin kampa ühe eesti tüdruku MARETIGA:D, kellega otsustasime, et hoiame kokku nii kaua kui saame. Otsisime üles oma pagasi, seiklesime lennujaamas, et leida rongipiletikassa ja lõpuks saime isegi samal perroonil seista. Tema rong väljus ainult 8 min enne mind. Nii et täpselt 14.30 jäin ma päriselt üksi, mina ja mu kaks kotti. Lõpuks tuli ka minu rong, istusin peale, koperdasin oma kotiga ühe tooli juurde ja mõtlesin, et ohh lõpuks on rahu. A no tutkit, tuli välja et neil siin rongides süsteemid, et kõik kohad broneeritud ja siis kuskil üleval jooksevad veel kirjad, et millal selle koha broneerinud  vunts peale tuleb täpselt ja sa kui püssikuul ennast püsti pead ajama. Aeti ka mind püsti, koos kõigi mu kottidega ja no 29kilot juba niisama ülesse lae alla ei tõsta! Õnneks aitas mind üks väga tore TaaniHelga, kellel oli jõudu rohkem ,kui Kalevipojal ja Lindal kokku. 15.18 saabus minu rong Roskildesse, väike seiklus ja leidsin üles ka koha kuidas bussijaama saada, mis on kohe rongijaama ees, aga et sinna saada peab üles ronima 1000000 astmega trepist, noh tirisin ka sealt ennast üles ja alustasin bussi otsimist. Lõpuks leidsin ka bussipeatuse üles ja jäin bussist maha, mis seals ikka , 30min ja läheb järgmine. Jutt, et Taanis on ülimegasupersõbralikud inimesed, peab igati paika, sest isegi bussijuht, kes ei osanud inglise keelt(esimene inimene muideks siin) oli minuga viipekeeli supersõbralik ja naeratas kogu aeg peeglisse. Tundsin ennast juba päris hästi, et nüüd saavad mind sihtkohta viia ainult minu enda jalad ja ma ei sõltu enam millestki muust - äkki ei hõiskaks enne õhtut?!?..igatahes, lõin siis keset tänavat oma läpaka lahti, otsisin kaardi välja ja hakkasin vaikselt liikuma. Kõnnin ja kõnnin ja mitte muffigi aru ei saa, tuul aina tugevneb ja kui ma mõtlesin, et nüüd enam nõmedamaks minna ei saa, hakkas maksimaalselt vihma sadama. Jopet ka välja võtta ei saa, sest kohver on nagu pomm, otsa lahti teed, siis on kõik riided mööda tänavat laiali. Panin siis läpaka kotti tagasi ja kõndisin edasi. Ja siis kõndisin tagasi ja LÕPUKS leidsin maja ka üles. Majaperemees Frede võttis mind kenasti vastu, näitas kõik asjad ette ja siis jõudis kätte aeg, kus ma istusin oma tühjas toas, täielikus vaikuses ja tundsin kuidas üks väga soolane pisar mööda minu põske alla voolab ja mu ainuke mõte 20aastase tütarlapsena on, et ma tahan oma emmet. Kiiresti kohver lahti, et üles otsida Kaisa reispass - TuttiFruttiChoco, sest ainuke asi mis nüüd aitab on magus. Ja aitas, natuke halasin ja siis jõudsin järeldusele, et pole veel täna söönud ja nüüd peab kiiresti poodi minema, sest ega siin Taanis ei viitsita tööd teha ja poed pannakse kell 8 kinni. Poodi minnes uurisin ka natukene ümbrust ja poes tutvusin ka ühe noore poisiga, kes hakkas minuga taani keeles rääkima, mille peale oskasin vastata ainult - LEGO? Nüüdseks on juba päris tore olla, söök on söödud ja ja taani televisioon möllab nii, et vähe pole. Täna peaks veel kohvrid lahti pakkima ja sellest toast lõpuks enda toa tegema. Aitäh veel kõigile, kes olid esmaspäeval ja kes olid täna ja üldseüldse teate ju ise. Armastan teid kõiki!!!!

Teie ingrid