Projektinädal

Vältimaks seda, et ma pean uuesti romaani kirjutama, mõtlesin, et kirjutan oma tegemistest tihedamini.

Eelmine nädal möödus täielikult projekti kallal pusides. Nimelt on meil praegu koolis 2 nädalat projekti tegemiseks. Anti kätte firma ja meie ülesanne oli teha põhjalik analüüs kasutades teadmisi meie õppekavas õpitud ainete põhjal. Minu projektikaaslaseks sai alguses üks hiina poiss...noh jah..inglise keel praktiliselt 0....väikese vale abiga, et arst käskis mule kodus olla, sain oma kaaslase siiski ära vahetada.
Uueks projektisõbraks sain leedu tüdruku Vaiva, kes elab minuga sama majas, nii et ei pea isegi kodust välja minema. Projektiga töötasime väga usinalt terve eelmise nädala ja natuke ka sellest nädalast. Koolis veetsime iga päev 7-8 tundi peadpidi raamatutes. See projekt pani tõeliselt proovile, sest päevad läbi lugeda, kirjutada ja rääkida ainult inglise keeles on alguses päris raske. Õhtul koju tulles oli kohe täitsa keeruline ennast eesti keelele ümber lülitada.
Laupäeval oli M-L Gimles tööl, mõtlesime Mairega siis ka,et läheme Gimlesse oma projekti tegema, väheke vaheldust. Nii me siis seal istusime, jõime teed ja tegime oma projekti. Kella 9st tuli lavale bänd mis koosnes üle 50 aastastest härrasmeestest, kes tegid no nii lahedat muusikat, et pole juba ammu nii vingel kontserdil käinud. Nende repertuaaris oli nii bluusi, rocki, ballaade - no ühesõnaga kõike.
Esmaspäeval siis lõpetasime lõpuks enda projekti ja käisime seda koolis välja printimas ning kastidesse postitamas. Hea tunne oli küll peale sellist tööd hoida käes 20lk koosnevat reaalset projekti, kus ei ole kasutatud 'copypaste' ja iga detail on korralikult läbi mõeldud.
Ülejäänud nädal on möödunud kodus istumise, lugemise ja õppimisega, kuna ametlikult on veel projektinädal ja tähtaeg oli alles täna kell 12.00 .
Täna oli ka väike kohustus, pidime kooli sõitma, et teha ära Statistika proovitest valmistumaks jaanuari eksamiks. Inimesi oli väga vähe kohal, sest pooled olid ära unustanud, et meil see täna toimub. Nii me siis istusime seal: u 6 eurooplast ja 7 hiinlast. Samal ajal kui meie oma ülesannete kallal pusisime ja hüpostaadiga möllasime, lõid hiinlased aega surnuks kas facebookis või msn-is. Ka õpetajale ei jäänud see märkamata - 15min peale tunni algust hakkas ta neid klassist välja saatma. Aga lõpetanud oma töö, pakkisime ka oma asjad kokku ja tulime kodu poole tulema
Praegu istun oma voodil ja vaatan kuidas M-L süüa teeb, täitsa mõnus on lasta vahelduseks endale
süüa teha, kuigi ma tunnen sellest väga suurt rõõmu ja rahulolu kui saan teistele süüa teha :)
Homme ongi jälle käes reede, see tähendab et koju tulekuni on jäänud täpselt 2 nädalat. Homme on ka suur projektijärgne pidu, mis peaks meenutama meie alguse pidusi, kus oli 20-30 inimest, kõva muusika ja palju naeru. Ma olen sellest puudust tundnud, sest kõik on kuidagi omaette jäänud ja vaikseks jäänud. Kaasa arvad meie eestlased, kuigi see on enamasti minu süü, sest Maire, M-l ja Sven on pähe võtnud, et kui mina oma käega pidutseda ei saa, siis on nemad ka rahulikud. :)

See on siis väike kokkuvõte praegusest. Soovin ka Vanaisale ette juba paljupalju õnne sünnipäevaks ja loodan, et saad oma kaardi õigeks ajaks kätte!!!;))

Kallikalli kõigile

Teie ingomar

Romaan

No nüüd on küll väga pikk aeg vahele jäänud, aga mul on vabandus kohe omast KÄEST võtta.

Viimase postituse lõpetasin sellega, et kohe on tulemas Halloween. Meie kõigi jaoks oli esimene kord seda püha reaalselt ka tähistada. Peale kooli koju jõudes hakkasime kohe kostüüme meisterdama. Svenile(„Vikatimees“) sai valmis tehtud suur keep prügikottidest ja meigikoti abiga tegin temast tapmisest väga väsinud mehe. Maire ja M-L olid mõlemad nõiad ja said endale pähe väga vinged kübarad ja kätte luuad. Luudade jaoks käisime Sveniga päeval Silo taga metsa raiumas. Möödakäijad vaatasid küll vähe veidralt kuidas me kaks puid järjest noaga maha saagisime. Minust sai haldjas , tasakaaluks kõigile neile jubedustele. M-L tegi mulle valmis täitsa reaalsed tiivad ja kätte kõikemuutva tähe millega said kaela kas õnnistuse või õnnetuse siis olenevalt kas andsid meile kommi või saatsid ukselt minema. Riided seljas ja näod maalitud asusimegi majade poole teele. Seltskonda lisandusid veel B.A sarjast A-rühm, Ninja ja Surm. Olenemata sellest, et siin kõik poed halloweeni asju täis on ja et isegi tänavad kaunistatud on ei ole ka taanlased väga halloweeni tähistajad. Saime nii kommi, juua kui ka porgandit, kuid SAAK kui selline tuli kätte Silo 1-st-šokolaadikreemi, maapähklivõid, riisi, putru, saia, kummi-,lutsu-, nätsukommi,küpsist,jäätist, seda kõike lihtsalt ei jõua siia üles kirjutada. Kott oli asju nii täis et lõpuks pidime uksed rahule jätma juba sellepärast et lihtsalt polnud enam kuskile panna. Ei teagi, kas julgen seda tunnistada, kuid peale seda kui me olime üle selle laua käinud et olnud sealt suurt enam midagi järel. Minu esimene halloween möödus väga meeleolukalt ja meeldejäävalt ja kui mitte järgmine aasta, siis kunagi kordan seda kindlasti veel.

Tuba nr 129 on omandanud meisterdajate,kokkajate ja aktivistide kuulsuse. Kas teen mina süüa, Sven parandab, Maire vigastab ennast või M-L leiutab jalgratast. Kuna hingedepäev oli tulemas mõtlesime ühel ilusal päeval, et teeme miskit erilist – ehitame oksadest küünlaalused ja paneme need hingedepäeva õhtul sadamas mere poole triivima. Käisime jällegi Silo taga metsa raiumas ja hakkasime siis toas leiutama. Korvikesed tulid kõik omamoodi ja ilusad. Meeled rõõmsad istusime rattale, hüppasime veel poest läbi, et tee kõrvale küpsiseid osta ja põrutasime mereäärde. Otsisime pikalt kohta kus küünlad vette saaks panna, selle lõpuks leidnud avastasime aga, et tuul on ikka päris tugev. Lõpptulemus oli see, et kõikide kolme alused triivisid eemale, minu oma kustus kohe, M-L ja Maire omad triivisid oma paar sekundit põledes ja uppusid siis Roskilde sadama sügavustesse. Noh jah, mis seals ikka, istusime jälle ratta selga ja paarsada meetrit eemal lukustasime nad, et minna kai otsa pingipeale teed jooma. Laud koos toolidega on asetatud kõige viimase kai lõppu, mis on juba vägagi mere peal, tuul oli metsik ja kaua seal olla ei saanud, kuid ilus oli sellegipoolest. Koju tulles süütasime laua peale küünla ja mõtlesime kallitele.

Olgugi et talvest siin Taanimaal veel rääkida ei saa on ka siin juba päris külm. Eriti jäiseks teeb olemise tuul, mida on eriti hästi tunda jalgrattaga sõites. Nii et aina rohkem ja rohkem püsime toas ja oma nina väga välja ei taha toppida. Õhtuti käime jõusaalis ja õpime. Kuna õues on nii külmaks läinud, siis ei huvitu isegi enam väga väljas peol käimisest. Kui päris aus olla, siis oleme üldsegi natukene võõraks jäänud teistega. Kuna M-L kolib järgmine kuu meie juurde siis oleme enamasti kõik neljakesi oma korteris, teeme miskit head süüa, vaatame filme ja naudime üksteise seltskonda. Kuid ka siin Silos on väga huvitav, ma võrdleks meie elu siin näiteks  „Santa Barbaraga“. Mäletan hästi, kuidas vanaema Evi seda oma külmas elutoas teki sees vaatas. INTRIIGID, peod ja loomulikult käivad kõik kõikidega. Meie rahulikud eestlased oleme siis need pealtvaatajad, eriti tänu sellele, et meie korter on lihtsalt parima asukohaga – otsevaade kõikidele peoruumidele kus kogu action toimub.

10.novembril oli isa sünnipäev ja kuna eelmine katse panna küünal ebaõnnestus, siis tuli meile mõte, et teeks seekord laterna ja lennutaks selle õhku. Mõeldud, tehtud.Võtsime Google lahti ja hakkasime otsima erinevaid võimalusi millest ja kuidas seda laternat teha. Otsustasime kasutada krepp-paberit, traati ja kõrsi. Igaks juhuks tegime teise veel kilekotist kui esimene ei peaks lendama. Laternat läksime lennutama samas lähedal asuvasse parki. Esimene katse laterna õhku lennutada hävis sõna otseses mõttes…see latern läks põlema! Kuid teise laterna saime isegi väheseks ajaks õhku ja lõpuks kasutasime ära ka põlema läinud laterna aluse, mille panime tiigi peale ujuma. Kokkuvõttes peab tõdema, et teine katse midagi ujutada või õhata oli edukam.

Nii ja alustan nüüd enda kõige pikemat jutustust, sest kõik ju tahavad teada, mis siis tegelikult minu käega lõpuks juhtus. Kui mäletate , siis hakkas Taani tulles pihta kohutavalt tüütu käepõletik, millest kuidagi lahti ei saanud. Septembri lõpuks ma siiski vabanesin sellest ja arvasin, et rohkem sellega tegelema ei pea. Üle-eelmine nädal oli see aga tagasi. Läksin siis kohe arsti juurde lootes sellest kiiresti lahti saada. Arst kirjutas jällegi antibiootikumid ja saatis koju tagasi. Peale nädalat aega rohtude võtmist oli asi ainult hullemaks läinud ja esmaspäeval(14.nov) otsustasin uuesti arstile minna. Praksise ukse taha jõudes leidsin aga eest väga halva üllatuse, et arstid on mõlemad kursustel ja praksis avatakse teisipäeval. Algus istusime M-L’ga lihtsalt nõutult trepipeal. Järgmisena võtsime vastu otsuse, et läheme Roskilde haiglasse. Enne aga käisime Roskilde kommuunist läbi lootes saada kätte enda CPR numbrid(sama mis Eestis isikukood) ja kollased kaardid(tervisekindlustus). CPR numbrid olid õnneks valmis saanud ja väljastati meile ka ajutised kollased kaardid(see, et ajutise kollase kaardi saime oli küll puhas juhus ja vedamine, sest ilma selleta maksad ennast Taanimaal arstiabi eest vaeseks). Väntasime siis linnast koju, haarasime ka Maire endaga kaasa ja läksime haiglasse. Seal ootas meid ees järgmine halb üllatus, Roskildes pole traumapunkti, selle asemel anti meile mingisugune telefoni number, kuhu sai helistada 4-8ni. Sellel numbril võtab vastu automaatvastaja, paneb su ootejärjekorda, peale mida helistatakse sulle tagasi ja rääkides ära mis sind vaevab, otsustab arst kas oled piisavalt hädaline, et arstile saada. No tundub, et mina ei olnud piisavalt hädaline, sest arsti juurde mind ei lastud. Mis siis muud, koju tagasi. Kuna käe olukord oli juba nii halvaks muutunud, siis mingist magamisest ööseti ei saanud juba ammu rääkida ja kuna mu suurepärased korterikaaslased mõistsid mu probleemi, siis tegime filmiöö, et suudaksin veel ühe öö üle elada ja järgmine päev arstile minna. Poest sai kokku ostetud nii energiajooke, küpsiseid kui krõpse. Alt keldrist tõime kohale leiva, suitsuvorsti, šokolaadi ja kommi. Filmid järjekorda, igale ühele šokolaad kätte, võisimegi alustada. Enam päris täpselt ei mäleta kui palju me kohvi sellel ööl kaanisime ja kui palju kaloreid sisse sõime, kuid nalja sai rohkem kui raha eest ja hommik jõudis väga kiiresti kätte.

Oligi käes teisipäev(15.nov) – kella 8st oli äratus, startisime M-L’ga arsti juurde. Järjekorda õnneks seal ei olnud, nii et arst sai mind kohe vastu võtta, kuid see uudis mis sealt tuli ei olnud üldse see, mida olin oodanud – operatsioonile minek. Kuid kuna Roskildes ju traumapunkti pole, siis saadeti mind linna nimega Køge. Saateleht käes, jällegi ratta selga ja koju. Kodus tegime kõik kiire pudru ja hambapesu ning asusime neljakesi rongijaama poole teele. Kuna me ei ole lihtsalt eesti tuba vaid me oleme üks meeskond, siis käime ikka ja alati igal pool koos. Nii ka seekord, haiglasse läksin koos saatjatega.

Kõigepealt vaadati mind üldiselt üle, katsuti siit ja sealt, mõõdeti, kuulati, kraaditi, küsiti ja võeti ka verd. Sain endale toreda noore naisarsti kes oli päris Norrast ja väga õnnelik et tahan temaga inglise keeles rääkida, sest ta oskavat seda paremini kui Taani keelt. Veetsin seal ruumis oma poolteist tundi enne kui mind uuesti ooteruumi saadeti. Peale üürikest istumist tuldi mulle järgi ja viidi kirurgiaosakonda. Nii me siis istusime seal neljakesti sööginurgas ja ootasime minu saatust. Arste ja õdesi vooris seal minu läheduses palju, kõik tutvustasid ennast ilusti ja rääkisid mulle jälle miskit uut. Sain endale palati ja voodi ja umbes peale 2 tundi tuli minuga rääkima kirurg. Kui ma senimaani olin arvanud, et sellest tuleb lihtne kohaliku tuimestusega operatsioon, siis peale arstiga rääkimist olid mõtted juba hoopis teised. Nimelt ootas mind eest üldnarkoosiga operatsioon mille käigus nad lõikavad mu käe lahti ja eemaldavad bakteeria - ehk IU

Järgmiste tundide jooksul käidi veel mitu korda minuga rääkimas, küll narkoosi- ja haiguste teemadel, käisin veel ka verd andmas. Jälle kraaditi ja kuulati ja mõõdeti. Ülejäänud aja me muudkui istusime ja ootasime. Süüa ega juua midagi ei tohtinud, teha midagi ei olnud. Vahepeal leidsime teleka, siis vaatasime seda, siis joonistasime, jalutasime ja jälle ootasime ja ootasime. Kella 10 ajal õhtul olin aga nii väsinud, et väsimus murdis mind lausa laua taga. Kuskil poole 11 ajal õhtul kästi mul haiglariided selga panna ja palatisse ootama minna, sest lootust oli opile saada. Seda lõppude lõpuks aga ikkagi ei juhtunud ja kuna ma ööseks üksi haiglasse ei tahtnud jääda siis vahetasin riided ja läksin M-L’ga koju, et hommikul 8ks jälle haiglas tagasi olla. Süüa anti mulle aega kella 1ni öösel ja juua kella 6ni hommikul. Haiglast sain kaasa klaasi vett ja imehead võikud.

Kolmapäev(16.nov) – äratus kell 7, juua enam ei tohtinud, süüa ammugi mitte, nii et riided selga ja rongile. Seekord pidin ennast ümber riietama kohe haiglasse jõudes. Pugesin siis teki alla ja hakkasin koos M-L’ga filmi vaatama ja uuesti enda oppi ootama. Kuskil kella 1e ajal, kui ma juba voodis peaaegu et magasin, lendas äkki palatisse ainult taanikeelt kõnelev õde, kes mu voodi rattad vabastas ja mind palatist välja hakkas kärutama. Poole tee peal hüüdis veel teine õde järgi, et lähed nüüd operatsioonile ja pärast näeme. Naljakas on see, et mul oli kadunud igasugune hirm ja kartus selle operatsiooni ees, ainuke mõte oli, et saaks juba magada ja et see oleks juba tehtud. Kolmas käik sees sõitsime kirurgionu juurde.

Kätt surumas käisid nii paljud arstid ja õed, et siiamaani ei saa päris kindel olla, kes skalpelli hoidis. Kanüül kätte, jalad kinni, käsi lauale, näpitsad sõrme ja minipannkoogid rinnale – nii kirjeldaksin seda milline ma välja nägin, kui kõik olid oma toimingud lõpetanud. Küsiti veel tavapärased küsimused, et kust ma päris olen, kus koolis käin ja mida õpin. Üks arstionu lisas veel, et ära taanikeelt õpi, sest see on nõme(ja need olid tema täpsed sõnad), tädi noogutas selle peale ja olingi valmis, jäi veel vaid üle väike suts kanüüli, 3 sekundit seda imelist tunnet, et kõik on nii tore ja mõnus ja lendav ning sügavas unes ma olingi. Peale seda veetsin väheke aega intensiivis, koos minu kõrval oksendava tädiga ja saingi palatisse tagasi, kus mind ootas naerulnäoga M-L. Peale paari nõuannet kuidas oma käega ringi käima pean, palju rohte võin võtta ja palju muud informatsiooni sain ka lõpuks süüa ja juua. Peale kahte päeva tundus see vesi nii ahvatlev nagu jooks ilmatumakallist šampust. Veendumaks et minuga on kõik korras ja ma tohin koju minna pidin tegema paar otsa haigla koridoris ja väheke püsti seisma ning kinnitama, et mul on keegi kes minuga öösel koos on, kui peaks paha hakkama.

M-L tegi igavusest väikese fotopäeviku ja kokkuvõtte haiglaseiklustest!

Nüüd on juba täitsa mitu päeva möödas, käsi paraneb ilusti ja väga valu ka ei tee. Kipun ainult ise vahepeal ära unustama, et pean natukene rahulikumalt võtma. Kuid õnneks mul on siin 3 turvameest, kes mul absoluutselt midagi teha ei luba. Pidutsemisega nüüd mõneks nädalaks paus, kuid see tulebki vast kasuks mulle. Kohe järgmisel päeval peale haiglast tulekut tuli külla klassivend Aries, kes tegi tervendavat kanasuppi. Nagu ennegi olen maininud oleme kõik nagu suur pere, nii et kui kellelgi midagi juhtub siis kõik kohe tagajalgadel ja valmis sinu jaoks kõik tegema. Boris ja Martina tegid mulle pannkooke šokolaadiga ja Gabriele ja Vaiva käisid ikka ka küsimas kuidas ma elan ja tõid šokolaadi, nii et ei kurda ikka kohe üldse siinse elu üle.

No nii, nagu Poljole lubatud sai, siis kirjutasin romaani! 3 nädalat ja 6 päeva ning olemegi kodus.

Seniks kallid;)

Teie inksu

Kodu su juurde ikka saan tulla...

Olen Taanis olnud 2 ja pool kuud ja nüüd võib öelda, et koduigatsus jõudis ka lõpuks kohale!

Peale seda kui neiud lahkusid on ikka kõik samamoodi edasi läinud. Hommikul enne kooli sööme ilusti kolmekesi laua taga putru ja hakkame kooli valmistuma. Kõik tiirleb nagu alati söögi ümber, peale kooli koju, jõusaali, õppima ja uuesti sööma. Ning siis juba rahulik õhtupoolik, mõnus muusika ja iga üks asjatab oma asjadega!

Nagu mainitud sai oli meil vaheaeg ja selle raames erinevate rahvuste toitude maitsmine. Eesti toidust juba rääkisin, neljapäev oli Leedu kord: valmis meisterdasid nad mõnusa juurvilja, seene, juustuvormi ja mustikakoogi.

Reedel oli aga kord Hiina käes ja no oli see alles maitseelamus. Ma ei hakkagi üldse rääkima mida kõike meile pakuti, aga seda oli palju!

Nädalavahetus möödus üpriski rahulikult, istusime Silos, mängisime kaarte ja nautisime üksteise seltskonda. Oleme selle vahe nädalaga nii lähedaseks saanud kõik omavahel . Isegi koolis eraldume teistest sellega et oleme justkui üks suur pere.

Teisipäeval said ka lõpuks lätipoisid enda paki kätte ja valmistasid meile lõhe piimakastmes ja leivamagustoidu. TUBLID poisid, kõik olid väga uhked ja kiitsid!!!

Homme, esmaspäeval on Halloween. Eesti seda teatavasti väga ei tähistata, aga Taanis on see küll täitsa uhke püha kohe. Kõik kohad on kõrvitsaid ja kaunistusi täis, mõtlesime siis meiegi, et läheme trendiga kaasa. Homme õhtul on Halloweenipidu. Esindatud on nii põrgu, taevas, nõiad kui ka vikatimees. Näha saab palju verd, muhahahaaa naeru ja õudsaid tegelasi.

KAS TEATE!!!! 7 nädalat ja olemegi kodus, ootame siin kõik seda juba niiinii väga, sest nagu juba mainitud sai siis koduigatsus on ikka jube suur juba! 16.detsembrit ootab isegi nurgas seisev, Kati saadetud Frezita, mille uhkelt 16nda hommikul avame!!!!

Meie tagasihoidlik hommikusöök: Ahjus küpsetatud ciabatad, avokaado-sidruni-küüslauguvõie, omlett shampijonidega ja kõige peale paar küpsetatud tomatit!;)

Kallikalli kõigile

Teie ingriidemon

Eesti maitse suus ja tuju hea!:)

No nii, Maret ja Mari on nüüd lahkunud , kõik vorstid, leivad, juustud ja šokolaadid on kätte saadud ja tuju on SUPER!

Alustades kolmapäevast:
Neiud jõudsid kohale umbes 8 paiku ja no ohhh seda õnne ja neid pisaraid, kuid neid nägin. Peale poolt tundi olid ka kõik asjad sisse tassitud ja neid oli PALJU.

Kui tuppa jõudsime oli juttu muidugi palju, mina olin omadega 7ndas taevas, sest no need kohukesed ja leib lastevorstiga, mis sa hingveel tahad!

Neljapäeva hommikul läksin ilusti kooli ja õppisin, ise samal ajal kogu aeg mõeldes et no küll tahaks koju minna! Kella 2ks olin juba kodus ja võisimegi Roskildet avastama minna! Alustuseks oli loomulikult turistikäik, veel maitsesime Chinafoodi ja ära käisime ka kommipoes;)

Reede hommik algas supermõnusalt, lauldi üles, sain lilli, kingitusi ja paljupalju šokolaadi jällegi. Peale seda läksin kooli, vastu pidasin küll ainult 2 tundi aga hea seegi!

Sättimine õhtu jaoks algas varakult - alustasime Silo peoruumis ja 10 paiku liikusime rongiga Kopenhaageni poole.

Oi mis elu seal toimus, terve linn oli inimesi ja tulesi täis.

Laupäeval startisime 11 paiku Kopenhaagenisse. Esiteks oli mõttes mängida turisti..no sellega väga hästi ei läinud, niiet asusime kohe shoppama!!!, see läks väga hästi! Sisse astusime ka Magic Buffesse kus õgisime terve raha eest KÕIKE mida pakuti!!!

Ja õhtu lõppes maagilises Tivolis, mis oli ära ehitud Halloweeni temaatikaliseks.

Käisime läbi kõik ameerika mäed, karusellid ja kahjuks jõudsime ka Maretiga vabalangemisse mis oli nii kohutav et seda mina enam kunagi ei tee!

Ja kätte jõudis pühapäev...päeval käisime veel kiiresti poes et Eestisse kommi kaasa võtta/saata ning oligi aega asjad autosse pakkida...oh neid krokodillipisaraid!!!

Kuid õnneks on mul nüüd minu Taanipere kellega õhtul mõnusasti aega veetsime ja kurbus kiiresti mööda läks!;) Õhtul tegin tervele perele pannkooke, sest ma olin neid juba nii ammu lubanud

Meil on siin praegu nädalane vaheaeg ja et seda lõbusamaks muuta otsustasime, et iga päev teeb üks rahvus oma toitu. Täna oli eestlaste kord. Kokku vaaritasime ühepajatoitu ja saiavormi.Laual olid küünlad, Eesti lipp , taustaks mängis mõnus muusika ja terve koridor oli toidulõhnu täis!
Selline kiirkokkuvõte siis!;)

Teie saaremaa

Viimane koolinädal, kallid külas ja sünnipäev ka veel!:)

Päevad lähevad siin nii kiiresti, et polegi jõudnud blogisse kirjutada. Mõtlesin et võtan end nüüd kokku, kirjutan paar reakest ja lisan mõne pildigi.
Siin Silos on juba väga mõnus ja kodune olla, korter on täitsa koduseks muutunud. Korterikaaslastega olen enam kui rahul ja tundub et ka nemad suudavad mind täitsa taluda:D Olen neile tutvustanud nii oma SUUREpäraseid nägusi ja nalju kui ka oma lakkamatut naeru. Ja kui ma Eesti naersin palju siis siin olen ma kogu aeg krampis, sest kõik on lihtsalt nii tore ja naljakas.
Tegime väikese mängu ja OII kus sai alles palju nalja:D

Naljakas on see, et meid kõiki on vallanud siin mingisugune söögiorgia. Me ei vali oma kellaaegu ega koguseid. Üks õhtu sõime näiteks pool 12 öösel šokolaadikooki jäätisega! Kogu aeg võiks süüa, magusat, soolast ja siis uuesti magusat ja soolast. Kõht on kogu aeg tühi ja isegi kui see tühi pole on tunne, et kindlasti peab sööma.
Kuulsin, et Eesti sajab juba lörtsi ja kuskil osas lubatakse isegi lund nädalalõpuks. Ega siingi väga midagi kiita pole, lumest on küll veel asi kaugel, aga tuul on küll jube. Õues on täitsa keerised ja kui vihma sajab siis ikka täiega, nii et 4minutilise kojusõiduga on võimalik täiesti läbimärjaks saada.
Käsil on viimane koolinädal ja kuna Maret ja Mari tulevad homme siia, siis olen tublisti koolitöid teinud ja nädalavahetuse veetsin õppides.
Ei suuda uskuda, et kas tõesti on aeg nii kiiresti läinud ja juba on möödas peaaegu et kaks kuud. Mäletan nii hästi Mari lauset lennujaamas, et ära muretse varsti oleme ju juba Taanis. Ja nüüd ongi see hetk käes, nagu aru sain, siis auto on laeni kodinaid täis topitud ja tüdrukud teele saadetud. Homne koolipäev tuleb ilmselgelt väga raske, eriti tänu sellele, et tunde on juurde pandud ja pikendatud ning ootusärevus on ju niiiniii suur! PLuss, reedel on ju veel ka sünnipäev, nii et tuleb üks ekstravinge nädal!;)

Elavdasime oma dušikardinat väheke!:)

Niivisi, selleks korraks jällegi jutud otsas, kallistan kõiki

Teie ingrid

Mugavuse TIPP

Rääkida suurt midagi ei ole, kuna koolipäevad nagu koolipäevad ikka!
Oleme tegelenud siin korteri sisseseadmisega ja kõik juba peaaegu täitsa paigas. Iga pühapäevane kohustus on teha valmis nädala menüü ja panna paika eelarve mille järgi elada tohime, siiamaani oleme sellega väga hästi toime tulnud.
Ilmad on muutumas väga sombuseks ja väga sügiseseks ja no siinne tuul on ikka klass omaette - puhub su teelt minema koos rattaga.
Sellenädalane tippsündmus leidis aset täna, ostsin endale voodi ja mitte lihtsalt madratsi vaid päris vooodi!!!! Kuna Silos mööblit pole ja ma endaga midagi kaasa ei toonud, siis magasin siiamaani m-liisi madratsi peal, mis oli peaaegu olematu. Täna öösel magasin aga hoopiski meie söögilaua patjade peal ja no kas me saame üldse magamisest rääkida, sest selline nägi välja minu asemeke:

Mul ei olnud enam kehal kohta mis ei oleks valutanud ja otsustasin et lähen täna iga hinna eest IKEA-sse, õnneks sain enda kursavenna Raimondsiga kokkuleppele, et ta on nõus mind sinna viima. Kuna tal on põrnikas, siis nägi see päris naljakas välja, seda voodit sinna pressida!

Täna öösel tuleb küll ilus uni, ei tea kas tahan homme kooligi minna!

Varsti ootab paar tuba edasi ees mind eestiõhtu Heleni,Airi,Liisi ja Kadiga, kus saab kindlasti jälle head paremat süüa ja mõnusat nalja!!!:)))
Kallikalli kõigile!;)

Teie inks

Kolima

Lõpuks linnas!

Reedene äratus oli kell 8.00, pesus käidud, söök söödud, korjasin veel viimased asjad kokku ja kuna aega jäi nii palju üle, siis pesin ka enda aknad puhtaks. Linna viis mind majaomanik Frede, koos kõikide mu kodinate ja rattaga. Selline pilt avanes siis kõigepealt:



Kuna Mairel ja Svenil oli nii palju asju, siis pidid nad kaks korda käima, jäime Mairega korterit koristama, kuni Sven kõik asjad ära tõi. Koritastada oli korralikult, põrandad olid ikka väga mustad ja kõik kapid ja riiulid pesime ka üle. Lõpuks jõudis ka Sven tagasi kõikide kappide ja laudadega ning algaski korteri sisseseadmine:

Lõpptulemus sai selline:

Teate täitsa paika peab see, et ka kõige väiksem tuba on võimalik väga suureks kujundada. Esiteks olen ma megaõnnelik, et ma lõpuks linna sain ja teiseks olen ma väga õnnelik, et ma just nende inimestega koos elan ja et meil täpselt selline korter on, sest see on lihtsalt LAHHEE!!!!

Peale korterit sisseseadmist tuli meil meelde, et pole juba päris kaua söönud, nii et keerasin kiiresti valmis tuunikalapasta, mida siis juba uue laua taga süüa sai.



Õhtul oli suur pidu, kahe klassivenna ühissünnipäeva, mis algas Silo peoruumis. Sünnipäev oli tõesti suur, terve kursus oli kohal, kõik superlõbusas meeleolus. Peale 11 sai terve seltskonnaga linna liigutud ja jällegi astusime üle CrazyDaizy ukseläve.

Tänane päev hakkas varakult ja peale kiiret hommikusööki väntasime randa, sest ilm oli super. 25 kraadi – suvekleit seljas, rattaga rannapoole sõites ei olnud küll sellist tunnet et on oktoobri esimene päev ja sügis on käes. Ülejäänud päev on vägagi rahulikus meeleolus möödunud, kuna eilne pidu annab veel väheke tunda. Kõik on rahulikult oma voodis ja valmistuvad magamaminekuks. Homne päev möödub ilmselt õppimise tähe all, sest järjekordne koolinädal on algamas. Nüüd aga hoopis teistmoodi, ei mingeid kella 6seid ärkamisi ja märga selga, et kooli õigeks ajaks jõuda.

Minu korterikaaslased!:)



Meil on ju täitsa suvviii!;)

NB! Emps, üritame homme skype’da ka äkki!

Tervisi teile!!!;)

Teie inks

Ja jälle pakkkima!!!

Viimastel päevadel on muidugi kõige rohkem teemas olnud kolimine ja kõik sellega seonduv - mida korterisse vaja on, kust need asjad saada, palju nad maksavad jnejne. No selge on nüüd see, et kogu kraam tuleb IKEA-st. Madratsi, padja ja teki saan alles järgmine nädal, senimaani pean läbi ajama M-Liisi madratsi ja padjaga ja pleedi on ta ka mulle nõus andma. Sest no pole ju kuskile neid suur asju panna, seega tuleb käia mitu korda!
Nii et siis kolimine toimub homme...täna siis tirisin jälle oma kohvrid välja ja alustasin asjade paigutamist. Toa lõin samuti läikima ja nüüd siis istun oma tühjas toas!
Niivisi ma siis jällllle alustasin!

Ja siis tuli masendus, kuhu ma kõik need asjad panen...
Aga sain pakitud, tuba on nüüd täitsa ilus ja korras ja küpsist söön ka peopesa kohal, et mitte pudistada!

Aga natukene koolist ka! Kolmapäev jäi eriti lühikeseks, kolm Business Lawd ja oligi läbi. Täna siis oli järjekordne nädala selgroo murdmine, mis möödus eriti mõnusalt ja uusi tarkusi andvalt. Kõigepealt ökonoomia/majandus, mis muutub iga tunniga aina huvitavamaks, eriti siis kui sotti ka saab. Peale seda statistika, kust tutvusime exceli tabelitega ja tegime igasuguseid huvitavaid arvutusi. Sain jällegi suurepäraselt aru ja tundsin ennast targana!

Võib juhtuda, et saan järgmine kord arvutisse alles järgmine nädal, aga luban et jäädvustan kõik pisidetailid kolimisest ja lasen ka teil sellest osa saada! Panen siia aga mõned ilusad pildid mis ma teinud olen!:)

Imeline hommik, kell näitas täpselt 6.00:)

Sügis käes, sügis käes, lehti langeb alla...

Täna hommikune koolisõit, MITTE midagi ei näinud!!!!

Novot niivisi, meid ootab siin ees ilus ilm ja soe päike, loodan et ilmataat teidki hoiab seal!

Kallikalli;)

Teie saaremaa



Nii, laiskus tapab, võtsin ennast lõpuks kokku ja kirjutan vähe seda blogivärki kah!
Laupäeval linna ei jõudnudki, sest päeval juba tuli selline imelik palaviku tunne, nohu ja üldse olin kuidagi pilvedes. Äärmiselt kahju on mul sellest siiamaani, sest ma ootasin seda kontserti niiii väga.
Seega laupäeval ravisin ja õppisin, sama tegin ka pühapäeval.
Esmaspäeval nagu ikka kooli, peale kooli läksime aga M-Liisiga inimeste postkastidesse väikeseid kirjakesi panema, lootes et äkki keegi otsib endale lapsehoidjat või koristajat või minu puhul näiteks klaveriõpetajat. Peale seda tagasi Silosse jõudes oli eesmärgiks M-Liisile ratas leida, kuna plaanis oli "Eestiõhtu" minu juures, kuhu pidi rattaga sõitma. Peale VÄGA pikka otsimist me ka ühe Poola poisi ratta saime. Ja mis muud kui minekusse - peale viimast mäge pidi M-Liis tunnistama et tal on ikka normaaaaalselt keel vestil.

Viisime käppelt asjad koju ära ja põrutasime veel km kodust eemale vastavatud Netosse. Koju tagasi jõudes läks kohe kokkamiseks - menüüs oli hakklihakaste,maitses hää.

Olime jõudnud just toitu seedima hakata, kui M-L tuli kõne, et tema kodust saadetud pakk on kohal ja nad jõuavad tunni pärast Roskildesse. No mis siis muud kui JÄLLE rattaselga ja linna(positiivne asja juures oli see, et ma sain eesti õunu). Tagasi sõitma hakates oli õues juba väga pimedaks kiskunud ja kohati oli tee leidmine päris suur katsumus, aga koju me siiski jõudsime. Kuid enne koju jõudmist läksime veel vaatama, kas päeval tee kõrvalt leitud ratas alles on - OLI - kindluse mõttes peitsime selle põõsasse ära, et see siis hommikul ära võtta sealt.
Õhtu möödus rahulikult, krõpsu, küpsise, koogi ja mõnusa taani õluga. Uni tuli ka varakult ja kell 11 olime juba õndsas unes.
Hommik algas mõnusalt, jätkates õhtust meeleolu, koos pannkookide ja HEA kohviga;)

Ja peale hommikusööki tuli see ratas põõsast ära tuua.....

Kui nüüd väiksed matemaatilised arvutused teha, siis oli meil kahepeale 3 ratast. Seega pidin M-L linna sõitma ja pärast bussiga tagasi sõitma. Sõit oli raske...kaotasin oma päikseprilliklaasi...tuul on siin ikka vinge:D

Tänane päev on jällegi söömistähe all möödunud, natukene õppisin ka!

Homme ootab peale kooli ees suuremat sorti pesupesemine, sest reedel hakkan KOLIMAAAA!!!!!

Ja teate MIS, minu Memme on nüüd 99, tehke järgi!!!!

Teie ingrid



Ideaalne tähistaevas

Jõudsin just linnast koju, õues on ideaalne tähistaevas, peata täitsa ratas kinni ja imetle.
Jälle nädal läbi, eilne matemaatiline päev läks üllatavalt hästi, sain kõigest ilusti aru ja oskasin isegi valemeid lahendada! Tänane päev aga see eest oli nii veniv ja tüütu et ei osanud enam endaga midagi peale hakata. Tunni lõpus läks vähe huvitavamaks, kui saime hakata grupitööd tegema. Tänaseks ülesandeks oli valida firma ja selgitada tema missiooni ja teekonda missioonini. Esindasime ilusti Eestit ja firmaks sai valitud "Loomekombinaat".
Peale tunde printisime M-Liisiga CV-sid välja, tegime Silos väikese söögi ja läksime linnapeale tööd otsima. CV-d sai jäetud igasse hotelli, restorani,kohvikusse ja poodi. Nii et nüüd jääb üle vaid loota, et õnn naeratab.
Kella 6ks oodati mind juba Gimlesse, minu teisele tööpäevale. Ja vot täna oli küll maruvinge tööpäev, liigutused on juba enamvähem käpas ja jookide nimed selged. Külas käisid ka mitmed sõbrad ja inimesi oli üleüldiselt väga palju, mis tähendast jälle uusi lahedaid tutvusi ja palju lõbusaid kujusi. Saime näha ka esimest actionit siin Taanis - mängus olid 6 patrulli, kiirabi, käerauad ja palju purjus inimesi. Tegelikult ei olnud peale purjus noorte lällamise mitte midagi toimumas, aga politsei käitus küll nagu oleks pommirünnak toimunud. Peale tööd istusime M-Liisiga laua taha maha, tegime väikesed joogid ja rääkisime juttu.
Peale seda muidugi jälle Silosse, et teha enne pikka reisi veel tee ja küpsis. Niisiis, kaerahelbed ja piim esikorvi ja kodupoole.
Homme on esimene eesmärk õppidaõppidaõppida ja õhtul linna kontserile, et siis pühapäeval jälle õppidaõppidaõppida ja nautida oma viimast nädalavahetust siin Ostedi kodus!!!!
Aga nüüd head ööd!:)

Teie ingrid

Ma-ma-matemaaaatika

No nüüd on küll kohe täitsa mitu päeva vahele jäänud. Aga nagu Eestiski on siin ka nädala keskel kool ja kodu.
Viimases sissekandes laupäeval lubasin suure suuga, et olen kodus, joon teed ja vaatan telekat. Õhtu jooksul aga suutsid mu mõtteid muuta nii Eestis ennast linna sättiv Eero kui ka Taanis peole kutsuv M-Liis. Mis muud kui riided selga ja linna. Jällegi algas istumine Silos, kus peoruumis oli kokku saanud terve klass ja nalja jällegi rohkem kui nabani. Õhtu oli äärmiselt lõbus, sest nagu juba mainitud mul on kõige sõbralikum, naljakam ja vingem klass üldse. Ööseks jäin jällegi Silosse kuna olime lubanud järgmine päev peale väiksest hommikusööki M-Liisiga natukene kooli asju üle vaadata ja lugeda.
Koolis eriti midagi huvitavat ei juhtu ja kommunikatsioonitund muutub aina igavamaks. Täna oli ikka eriti naljakas vaatepilt, kui viimased kaks tundi istusid klassis klaasistunud pilkudega, väga räsitud õpilased kes enam ammu ei saanud aru, mida õpetaja Dian seal ees räägib.
Väike pilt sellest, kuidas meil koolis õpikuid kasutatakse. Kui aken lahti ei seisa, siis saab aidata ainult  megapaks "Taaniseadused".

Väga oluliseks pean ka ära mainida, et hakkasin jällegi jooksmas käima, et Erika Salumäe tõesti pahviks lüüa:D ja kõhulihaseid vihun ka ikka õhtuti teha. Ootan juba Siloaegu, kus on täitsa oma jõusaal olemas ja sain teada, et oma jõusaal on olemas ka koolis, nii et trennitegemise võimalustest siin puudust ei tule:)
Praegusel hetkel lõpetasin just statistika õppimise ja tunnen kärsahaisu..ei tea kas võib tulla see minu peast?...siinkohal tervitan oma matemaatika õpetajat ja tunnistan veel kord, et mis puudutab matemaatikat, siis ma olen ikka loll mis loll. Ei teagi kuidas see kõik hakkab välja nägema, aga loodan, et ma ei ole ainuke loll selles klassis ja keegi kuskil kõrgel mulle vähe lisatarkust saadab.
Ei ole veel päris kindlalt otsustanud, aga kuna Liisil on täna Gimles esimene tööpäev, siis peaks talle ikkagi külla minema ja Gimles on täna ka ometigi karaokeõhtu!!!!!! natukene siiski takistab mind mõte, et ma pean jälle selle pika maa linna ja tagasi sõitma ja mul ei ole üldse sellist tunnet, et ma seda teha tahaksin ja täna on terve päev ähvardanud vihmutama ka hakata, aga no karaoke ikka tõmbab küll!!!

Täna tervitan eelisjärjekorras Katit ja Jaaku , kes oma esimeses leeritunnis käisid :D , ootan muljeid juba huviga:)

Jaja kallistan oma kõige kallimat pere!;))

Teie inks

Tuul muutis suunda, aitäh!

Keegi ikka kuskil hoiab mind, sest just täna kui ma olin liiga väsinud, et rattaga koju sõita oli tuul selja tagant ja justkui lükkas mind mäest üles.
Eile koolis ei käinud, kuna just siis kui olin lõpetanud hommikusöögi sain sõnumi, et õpetaja on haige ja kõik tunnid jäävad ära. Ruttasin kohe arvutisse, et veenduda kas see tõesti tõele vastab ja just nii see oli. Terve klass sai facebookis kokku ja peale pisikest juubeldamist otsustasid kõik edasi magada. Seda tegin ka mina, vahetasin riided ja magasin 11ni. Päeva veetsin õppides ja lugedes ning 6e paiku hüppasin rattale ja sõitsin linna. Kõigepealt M-Liisi juurde sest oli vaja laenata tema superliimi ja enda jalanõud kokku liimida(vabanda ema, aga ma lihtsalt ei suuda neist jalanõudest loobuda). Ja nii me siis liimisime oma jalanõusi :D

Peale seda läksin 5 tuba edasi Heleni juurde ja siis koos teistega RUC-i(roskilde university) , kus toimus nö sügisfestival. Inimesi oli metsikult palju, erinevad telgid ja teemad. Ka jõulud olid esindatud ja lund sadas. Põhilise aja oma õhtust veetsin canteenis, kus oli Tokio teema ja kõige rohkem inimesi. Ühel hetkel aga avastasin, et olen ennast teistest vägagi eemale tantsinud ja täiesti üksi. No mis seals ikka, võtsin mingite taanlastega ühte kampa ja tantsisin nendega. Mingi hetk tundus, et kell on vist päris palju ja peaks hakkama Silo poole sõitma...aga kus on kodu?...Just täpselt, mul polnud õrna aimu ka kuhu ma enne sõitnud olin ja kuidas ma tagasi saan, rääkimata sellest, et ma ei teadnud kuhu ma oma ratta olen pannud. Kuid tundes taanlasi siis muretsemiseks polnud põhjust, sest keegi ikka aitab. Olin just väravatest välja astumas, kui kuulsin enda nime ja selga tagant tuli Airi(Heleni toanaaber). Olin äärmiselt õnnelik teda nähes ja väntasime koos koju.
Kell 9 tegin juba luugid lahti ja avastasin enda telefonist sõnumi Kadilt, kes uuris kus ma olen, sest pidin ööseks nende juurde minema, sain isegi varuvõtme. Panin siis kossid jalga ja kõndisin korrus allapoole. Hommik oli väga mõnus-pannkoogid maasikamoosiga ja soe tee:)
Kuid järgmisel hetkel meenus, et koju peaks vist ka sõitma, õue vaadates nägin ainult tuult ja vihma.
Aga nagu mainitud, keegi siiski hoiab mind, sest tuul oli täna tagant ja vihma ei kallanud ka väga hullusti. Varsti peabki õppima hakkama vaikselt ja täna õhtul võtan vist rahulikult, ei ole üldse tahtmist jälle linna sõita. Nii muuseas näitan teile mis sorti pidu eile oli..sellised näevad välja minu jalanõud..ma tõesti ei tea, mis nendega juhtus :D

Ilusat nädalavahetust teile!

Teie ingobert

Kopsud saab siin Taanis puhtaks!

Kuna eelnevatel päevadel suurt midagi ei ole juhtunud, siis alustan tänasest hommikust. Mis oli nagu ikka, äratus kell 6, puder ja rattaga linna. Aga kuna ma öösel väga hästi magada ei saanud, siis olin jube väsinud. Jõudsin siis lõpuks kooli ja saan teada, et esimesed 4 tundi jäävad ära, õpetaja haige, tulge tagasi kell 12.00. Olin valmis juba täiesti närvi minema kui tuli student counselor ja teatas, et tunnid nihkuvad, statistika õpetaja jookseb juba koolis ja päev lõppeb kell 10.00. Ei no mis saaks parem olla.
Tunnid läbi, läksime M-Liisiga jällegi linna, temal vaja panka minna, mina pidin endale mütsi ostma. Tõesti ei tulnud sellepeale, et mul enne oktoobrit mütsi vaja on ja lootsin sellele, et Mari ja Maret toovad.
Jõudsime linna ja parkisin Sco uhiuude parklasse ära





Meie auks tuli ka päike välja ja ilm muutus väga mõnusaks ja soojaks. Käisime erinevates poodides, unistasime riietest ja korrutasime muudkui, et tuleme tagasi siis kui ise teenima hakkame.....panen igaks juhuks veel "kolme punkti"........sest no millal see aeg veel kätte jõuab ....:D
Peale "shoppamist" istusime keskväljakule maha ja võtsime välja enda võileivad et väike eine teha ja ilma nautida.
Ilm nauditud, mis muud kui jälle rattaselga ja kodupoole, aga seekord juba mütsiga!:)
Minu pealekiri on inspireeritud sellest, et mu teine parim sõber Sco kõrval on mind iga päev saatev sõnnikuhais!!! ja no kus see hais on alles tugev, aga noh nagu öeldud, vähemalt saab kopsud puhtaks!
Õhtuseks maiuspalaks tegin endale täna Øllebrødi ehk eestikeeli leivasuppi. Seekord küll kahjuks ise ei teinud vaid keerasin selle valmis pulbrist, aga peab tunnistama et ei olnud üldse paha. Sõin mõnusalt leivasuppi hapukoorega ja vaatasin läbi skype'i "Maamees otsib perenaist" - ilus elu

Aga nüüd jalad seinale ja telekat vaatama!!! järgmine sissekanne tuleb laupäeval, head nädalavahetust kõik mu jälgijad!

Teie inksu

Pikalt kirjutama ei hakka, sest elu on siin väga rahulikuks jäänud.
Kool nagu kool ikka ja ilm nagu ilm ikka.

Näete mis naljakat meest ma tänaval kohtasin!



Nii et annan lihtsalt kodustele teada, et olen elus, terve ja õnnelik!

Teie ingrid

Alati nina ees ja tolm taga

Esiteks siis Gimlest - rahvast oli hästi vähe, seega polnud ka eriti tööd, aga sellgipoolest oli vägaväga lahe. Helen tuli ka mingi hetk, pani särgi selga ja tuli letitaha asju näitama. Mõne aja pärast tulid ka Liis ja Kadi, nii et väga mõnus istumine toimus. Aiden, mu töökaaslane tegi mulle veel eriti mõnusa tšillipähklikana ahjukartulitega nii et õhtu läks vägagi korda.
Pühapäev püüdsin jälle õppida, kuid üldiselt sellest midagi välja ei tulnud.
Esmaspäev-äratus 6.00, putru ja kohvi nind ratta selga. Esmaspäevad on toredad, sest kommunikatsioon on väga lahe tund. See on hästi paljus ka grupitööle üles ehitatud, mis täna tähendas seda, et sattusin paari ühe india poisiga. No tema vist enda arust rääkis inglise keeles, aga ma julgeksin selles sügavalt kahelda. Ma ei saanud mitte ühestki sõnast aru ja see oli lihtsalt nii naljakas. Alguses küsisin küll et what? ja et mis sa üritad mulle öelda, aga lõpuks loobusin ja noogutasin lihtsalt pead, kui tema mulle rääkis kuidas ta enda hotelli hakkab pidama!
Koolist pidin 15min varem ära minema, sest täna oli VIIMANE arstivisiit! ja nüüd on kõik korras, olen peaaegu terve, rohud pean veel lõpuni võtma, aga see "nali" on nüüdseks õnneks läbi!
Kojusõites oli jälle vinge tuul, aga täna oli jõudu rohkem, sest meeles mõlkusid vanaisa sõnad : "Ikka nina ees ja tolm taga" ja just nii ma nendest mägedest ja oma tundidest üles tormangi!

Linna tehti uus parkla, nii et veel rohkem kohti kuhu oma käula parkida!:)

Teie inksu

Õpin õppima

Minu ilusad hommikud:)

Reedene päev koolis oli siiamaani kõige igavam üldse. Päev koosnes 5st IMF+sales'st mis olid kohutavalt igavad. Ainuke ilus hetk oli söögipausi ajal, kui me M-Liisiga sööklast imelise saiakese avastasime. Õigemini, mis saiake see oli, see oli nii suur, et tegime selle pooleks ja siis oli ka kõht õhtuni täis.

Peale tunde panime jälle klassiga pead kokku ja otsustasime kus õhtul kokku saame ja mis kell. Koju ma vahepeal ei sõitnud ja läksin hoopis silosse. Otsustasime, et menüüs on kotletid ja riis ning peakokk on ingrid roose. Ema, võid uhke olla, kotletid tulid imemaitsvad.

Peale söömist oli väike puhketund ja siis istusin rattaselga, et minna Gimlesse. Maria(Gimle juhataja) saatis mulle kirja, et Helen on tööl ja kui tahan siis võin minna sinna, et Helen saab mulle natukene näidata kuidas asjad käivad. Rahvast oli palju ja kõik siblisid ringi, aga sellegipoolest sain letitaga seistes väheke sotti, kuidas asjad käivad, et täna parem alustada oleks. 8ks sättisin ennast silosse tagasi, kus klass juba vaikselt kogunes. Nimelt on silos igal korrusel peoruum, kus on ka oma kööginurk ja lauad ja toolid. Kokkusaamisele tulid ka teised klassid Marketing Managemendist, nii et rahvast oli palju ja jälle 100 uut nime mida pähe õppida. Peale vähekest istumist seadsime sammud jällegi linnapoole ja jälle ootas meid CrazyDaisy. Ja kus seal sai alles tantsu vihutud. Mul on siiamaani raske normaalse inimese kombel kõndida. Ja nagu ikka, pidu läbi, esituli raamikülge, ratta selga ja padavai kodupoole. Aga tõesti tee muutub iga korraga ikka aina lühemaks ja lühemaks. Tuult ei olnud praktiliselt üldse, nii et võib öelda et ma isegi nautisin enda öist kojusõitu.

Hommik algas suhteliselt hilja, ärkasin väga meeldivad kitarrimuusika peale, mis altkorruselt tuli  ja peale väga suurt kaussi putru olin valmis avastama uusi maid - nimelt õppima.Sest vähemalt kahes aines ma seda tegema pean, vähemalt praegu, sest muidu ei saa ikka midagi aru, sest numbrid ja matemaatika ei ole tõesti minule. Mõned ained on väga huvitavad ja kohe kutsuvad lugema ja uurima ja mõtlema, aga mõned võiksid küll olemata olla. Aga nagu ütles emps, et kui poleks seda praegu siin, siis oleks solf, nii et üksjama kõik!

Täna õhtul ongi siis esimene päev Gimles, mida ma nii kaua oodanud olen ja homse päeva pühendan täielikult õppimisele....võib-olla...

Teie batruska